Vähiravi on enam kui võimalik

Kas te teate, et edukas vähiravi on juba aastakümneid olnud võimalik paljudes maailma riikides? Meil miskipärast ei tea keegi sellest eriti midagi, kui uskuda ametnikke ravimiametist või mujalt. Kui küsida apteekidest tuntud vähiravimit Laetrile’i, kas sama nime all või siis vitamiin B17 või amygdaliini, siis ei tea keegi apteekritest sellest midagi. Samas võib internetist lugeda isegi seda, et Eesti arstiteaduskonna tudengeid ei informeerita piisavalt neist asjadest, mis tegelikult inimesele kasulikud on. Varsti juba 40 aastat levitatakse kumu, et vesiniktsüaniid on mürgine aine. Asi on läinud isegi nii kaugele, et USA-s hoiatatakse inimesi õunaseemnete ja aprikoosiseemnete söömise eest, kuigi on teada, et need seemned just ongi inimeste elupäästjateks vähkkasvajate puhul ja samuti tuntud kui pikaealisuse andjad.

Kui uurida asjade taga toimuvat, siis võib kergesti üles leida tõsiasja, et keegi on huvitatud, et inimesed ei saakski terveks. Kes siis? Nimelt, lugedes kadunud Dr. Harold Manneri uurimismaterjale ja kirjutisi ja ka teisi samaväärseid allikaid, saab selgeks, et nii USA Toidu ja Ravimiamet (FDA) kui ka Meditsiini Assotsiatsioon (AMA) on ravimitööstuse käpa all – viimastel on aga tõsi taga, sest kes tahab kaotada enam kui 200 miljardi dollari suurust aastakasumit, mis ületab isegi sõjatööstuse sissetulekuid.

See selleks. Aga ka igal pool üle maailma on siis USA mõju nii suur ja mis on meil tegemist USA keemiatööstusega, võiks küsida. Aga kui otsida, siis leiab ka sellele vastuse – paljud firmad, mis on asutatud USAs, omavad tütarfirmasid ja nende tütarfirmasid Euroopas, Austraalias ja mujalgi.

Aga mis siis oleks kui kõik läheks nii, nagu nemad ei taha?

Siis oleks võimalik inimesi kõikjal vähist terveks ravida väga suure tõenäosusega, sest taoline praktika on edukust tõestanud üle maailma paljudes eesrindlikes haiglates, eriti Mehhikos, kus on paljude USA edumeelsete organisatsioonide ja haiglate kliinikud ja raviasutused. Samas on nende kontorid USAs, näidates seda, et USAs ei lubata neil eriti oma praktikat juurutada, sest see on takistuseks keemiaravimite tootjaile, kelle kliendid hakkavad kasutama hästi toimivaid looduslikke ravivahendeid, nagu Laetrile, ehk B17.

Enamik inimesi tahab teada – kuidas see kõik töötab ja kuidas saab see olla tõsi, kui ametlik meditsiin seda paljudes maades eitab?

Juuresoleval joonisel on hästi näha, kuidas tegelikult toimub vähirakkude hävitamine:

Esmalt peame me mõistma, et meie kehad kasutavad mitmeid ensüüme paljude ülesannete täitmiseks. Üks neist kehas sisalduvatest ensüümidest kannab nime rodanees, mida leidub suurel hulgal kõikjal meie kehas, kuid teda ei leia kusagilt, kus on vähirakud.  Ja samas, kust iganes me leiame vähirakke, näeme kõikjal teist ensüümi, beta-glükosidaasi. Seega on meil esiti mainitud rodanees, mida leidub kõikjal kehas ja beta-glükosidaas, mida leidub vaid vähirakkudes ja nende ümber ja samas ei leia teda kusagilt mujalt kehast. Järelikult puudub terves kehas ka viimati mainitud ensüüm.

Inimesed kardavad asjatult vesiniktsüaniidi nimelist ainet

Järgmine asi aga hirmutab enamikku inimesi, nii kui juba eelnevalt mainitud: nagu näha, koosneb vitamiin B17 kahest osast glükoosist, 1 osast vesiniktsüaniidist ja ühest osast bensaldehüüdist (mis on valuvaigisti). Spetsialistide sõnul tuleb siinkohal aru saada järgmisest:

Kui vitamiin B17 siseneb kehasse, siis laguneb see ensüüm rodaneesi abil. Rodanees lõhustab vesiniktsüaniidi ja bensaldehüüdi kaheks laguproduktiks: tiotsühhanaadiks ja bensoe happeks,  millised on kasulikud ja toidavad terveid rakke ja moodustavad metaboolse vitamiin B12 tootmise keskkonna. Igasugune nende laguproduktide ülejääk viiakse kehast uriiniga välja. Vitamiin B17 liigub teie keha mööda ja ei kesta enamat kui 80 minutit, kuna ensüüm rodanees lõhustab ta laguproduktideks. (Vesiniktsüaniid on tõestatult keemiliselt inertne, kui seda tarvitada toidu või sellise ravimi, nagu Laetrile, kaudu. Valge suhkur on samas 20 korda enam mürgine kui vitamiin B17).

Siin tuleb parem osa – Kui vitamiin B17 satub kontakti vähirakkudega, siis ei ole seal olemas teda lõhustavat ja neutraliseerivat rodaneesi, vaid väga suures koguses beta-glükosidaasi. Kui B17 ja beta-glükosidaas puutuvad kokku teineteisega, siis toimub keemiline reaktsioon ja vesiniktsüaniid ja bensaldehüüd moodustavad sünergiliselt mürgi, mis valikuliselt hävitab ja tapab vähirakud.

Kogu seda protsessi nimetatakse selektiivseks mürgitamiseks. Valitakse välja ainult vähirakud ja ainult nemad hävitatakse. Vaadake ülaltoodud joonist.

Sööge ananassi ja papaiat!

Dr. Harold Manner on tõestanud ka, et ensüümid, nimega papaiin ja bromelaiin on väga vajalikud organismile võitluseks vähi vastu – neid leidub suures koguses ananassis ja papaias – troopilistes puuviljades, millest ananass on meil kõikjal saadaval, kuid papaiat tuleb süüa vaid Indias või mõnel muul troopilisel maal. Õnneks on olemas apteegid ja isegi selvepoed, mis kahjuliku keemia kõrval müüvad ka kasulikke asju: ensüümi papaiin ja bromelaiin – väidetavalt kõhnumist soodustavaid

aineid. Samas avastas Dr. Harold Manner, et nood ensüümid aitavad vähiraku ümbert ära lõhkuda seda kaitsvat valgukihti (tänu sellele ei tunne immuunsüsteem vähirakku ära) ja peale seda saab immuunsüsteem ise

vähirakkude vastu ka tegutseda.

Enam kui 100 000 terveksravitud patsienti!

Nii juhtub ja seda on tõestanud enam kui 30 aastane praktika paljudes maailma haiglates, nagu näiteks Dr. Harold Manneri Memoriaalhaigla ja Contreras Hospital – mõlemad Tijuanis,

Mehhikos. Seepärast on need haiglad olnud võimelised ravima terveks enam kui 100 000 patsienti enam kui 30 aasta jooksul.

Inimesed kardavad asjatult vesiniktsüaniidi nimelist ainet

Kõigil on võimalik igapäeva toidus süüa ära peotäis õunaseemneid, mis korvavad B17 vajaduse külluslikult või siis osta aprikoose kust võimalik ja süüa nende tuumadest seemned ära – see mõruaine, mis seal sees nii maitseb, ongi too B17. Muide, ka ploomikivide seemned tuleb ära süüa, ärge visake neid minema, vaid tehke katki ja võtke seemned välja, talvel on neid hea süüa. Ka koos ploomi viljalihaga võib neid seemnetuumi süüa.

Himaalajas on rahvas nimega hunzad, kes elavad tervisliku eluviisi järgides 120 eluaastani keskmiselt – nemad ei söö rafineeritud, pastöriseeritud, homogeniseeritud toite ja ei põe ühtki nn. arenenud inimkonna tuntud haigust, ka vähki mitte. Nemad söövad vähemasti 40 aprikoosiseemne tuuma iga päev muu toortoidu juurde.

Lõpetuseks

Siin tahaks öelda, et meie tervishoiusüsteemil on tagumine aeg tunnistada inimese õigust tervisele ja elule ja seda, et kusagil on juba edu saavutatud ja võtta see edu kasutusele, mitte püüda midagi veel uurida ja puurida, kulutades mõttetult raha ja raisates haigete inimeste kallist eluaega.