Peale oma viimast visiiti Tartumaa Töötukassasse ei suutnud ma enam vait olla ja kirjutasin netis sõpradele sellest värvikast elamusest, et lasta aur välja, enne kui kirjutan rahulikuma meelega Töötukassasse, andes teada, et nii ikka ei sobi küll. Vastukaja oli aktiivne ja sain ka palve see lugu teiste inimeste jaoks Hingepeeglisse kirja panna.
Olin siis oma järjekordsel vastuvõtul.
Muu hulgas küsib konsultant iga kord, kas ma kuskile kursusele ei tahaks minna, olen midagi uurinud? Ma olen toonud välja kolm varianti, mis minu vajadustest, oskustest ja võimetest lähtuvalt on parimad.
Töötervishoiu arst ütles kevadel mulle selge sõnaga, et minu tervisliku seisundi juures annab tema mulle loa ainult arvuti taga töötamiseks (kaugtöö nt), igasugu püstijala tööd, laste – ja toitlustusasutused, koristusfirmad jms unustagu ma ära, tema mulle tööluba ei anna ligema 5 aasta jooksul küll mitte. Siis vaatab, mis seisus ma siis olen.
Sellest lähtuvalt, lisades fakti, et arvutiasjus olen ma kodus, programme tunnen, puupea ka ei ole, tööd saan teha ka kodus, arvuti taga tehtav töö on see niikuinii, pakkusin, et raamatupidamine – seda enam, et mitmel andmesisestaja kohal on olnud juures nõue, et tunneks raamatupidamise algtõdesid.
Minu konsultant laitis selle idee maha, arvamusega, et raamatupidajaid on kõik kohad täis ja neid on juba liiga palju ja tööd ma selle oskusega ei saa.
Kui raamatupidamise kursuse variant on maha laidetud, pakun välja järgmise: midagi arvuti teemal – kõik tööportaalid on pidevalt täis kuulutusi, kus otsitakse erineva tasemega IT-töötajaid. Arvutitega olen sõber enamuse elust, tunnen programme ja riistvara ja alati õpin heal meelel kõike juurde.
Ei, ka see ei sobi. Ka IT-mehi olevat juba liiga palju ja ma ei saaks tööd, mis sest, et nende töötajate põua teemal on ajakirjanduses korduvalt sõna võetud.
Lõpuks olen nõutu ja ütlen selle, mis on tegelikult kõige olulisem: juhiload. Ma elan maal ja kuna bussid jõuavad linna ja sõidavad linnast ära just nii nagu nad seda teevad, ei saa ma pooltele või enamusele töökohtadele kandideeridagi, kuna mul pole millegagi tööle või töölt ära sõita. Oleks load, saaks esialgu autot kasvõi rentida, hiljem osta – mida iganes. Osadel töökohtadel pakutakse ametiautot. Aga pole lube, pole üldse midagi teha.
Ei – ei, ei lähe! Kas mu tervis üldse sobib? Kas ma tean, kui kallis on auto ülal pidamine, kui kallis on kindlustus? Kas ma tean, kui jube on liiklus? Tema tegi load ja aina pikendab, aga sõitma pole hakanud, sest liiklus on nii jube! Oi ei, load ei lähe mitte! Ja kas ma seda tean, et kui nüüd load teen, saan vahtralehe – ja sellega ei anna mulle keegi ametiautot kasutada!
(Mu töövõimetus anti astma ja kilpnäärme põhjusel ja need ei takista auto juhtimist. Silmanägemine on ka korras. Kui kallis miski on, tean ma väga hästi. Ja tean ka seda, et kodus istudes ei saa ma söögirahagi ja mandun täiesti ära. Ja sellepärast, et tema ei sõida ja tema jaoks on see liiklus nii kole, ei pea mina kodus istuma… Et “vahtralehele” ei anta autot kasutada, on mul vastuväide-näide oma sõbranna näol olemas, ei olegi vaja kaugemalt otsida.)
Kui ma siis küsin, et on tal endal siis mulle midagi pakkuda, kui miski minu pakutu ei sobi, ütleb ta et ei, ta ei oska midagi soovitada – kuna see karjäärinõustaja aeg oligi?
Ja hetk hiljem sädistab rõõmsalt et – ma siis ei taha kuskile kursusele minna, jah?
Tordikrooniks tuletab ta mulle meelde, et pakkus rehabilitatsiooni teenust, käisin sel teemal vastava konsultandi vastuvõtul – ja ohkab, et olen ma ikka kindel, et ma oleks tahtnud ainult füsioteraapiat? Ja psühhiaatrit ja psühholoogi ei taha, mul ju töövõimehindamises kirjas, et psüühilist pinget vaja vältida??
Kas ma olen ikka veendunud, et psühhiaatrit ei taha???
Mul on tunne, et veel üks visiit tema juurde ja ma juba vajan…!
Mul on kurb, nii kurb, et on selliseid konsultante, kes rikuvad oma seesuguse käitumisega asutuse mainet. Jah, Töötukassale läheb mu samasisuline meil, loomulikult. Minu sooviks on nii see, et Töötukassa tegeleks probleemi lahendamisega kui ka see, et kui kellelgi veel on probleem konsultandiga, tema suhtumisega, siis ärge olge vait, ärge kannatage vaikides ja lootes, et asjad iseenesest paremaks lähevad. Tehke suu lahti, rääkige, andke teada, milles probleem. Lahendused on olemas. Täpselt samuti on olemas hoolsad ja püüdlikud konsultandid, kes annavad oma parima. Mul on oma isiklik kogemus olemas. Samas kontoris on mind vastu võtnud konsultant, kes oli lihtsalt super – nii asjalik, nii abivalmis, rääkis, seletas kõik lahti, tegi selgeks – ma olin lihtsalt keeletu ja mõtlesin, et kas see on päriselt, et kas tõesti nii ka saab? :)
Seega, viga pole asutuses, vaid nõrgas lülis ketis. Ja kui meie ei anna teada, et ketis on vigane lüli, kus siis seal juhatuses keegi seda teadma peaks?
