Jah, õunad on väga kasulikud. Aga mitte sellest ei taha ma siin ja praegu rääkida.
Kes meist poleks kuulnud ütlust „üks õun päevas peletab arsti eemale“. Seda kuuleb nii vasakult kui paremalt. Iga päev. Ikka leidub keegi, kes tahab aidata. Ikka parimat soovides. Oma targa nõuga. Sellest ei ole vaba ka massimeedia oma artiklites.
Massimeediat ning tarku soovitajaid uskudes jääb vägisi vahel inimesele mulje või teadmine, et kui ta õuna ei taha, siis on tema käitumine või hoiak ebanormaalne. Tavaliselt ju ei ole õunte kasulikkust puudutavates kirjutistes nagu ka muudes üldistes ravimtaimede teemalistes artiklites juttu vastunäidustustest. Ainult see, et küll on miski kasulik. Sisuliselt on see kaudne vastutustundetus.
Alati on inimesi, kes ohkavad, et nemad ei saa õuna süüa või et on probleeme. Kõhuvalud, puhitus või mingid muud mured, mida ei oska kohe õuntega seostadagi.
Teame ju tegelikult, et inimesed on erinevad, mitte nö ühe vitsaga löödud. Neil on erinev organism, erinev ka ainevahetus ning tervis. Miks me siis surume kõigile peale, et söögu aga muudkui õuna või siis näiteks muud toortoitu.
Kas siis inimene tõesti peab vägisi endale õunu sisse sööma, tehes enda tervisele kahju? Ei pea. Tuleb lihtsalt enda sisemist tunnet usaldada, lähtuda endast, oma iseärasustest ning kohanduda.
Niisiis võtkem teadmiseks…
Haput õuna ei soovitata:
- refluksihaigetele, sest liiga happeline magu võib ise kõrvetisi tekitada
- vastunäidustatud on mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve, sapipõiepõletiku ja kõrgenenud happesusega gastriidi (maokatarri) puhul
- peetakse pigem halbategevaks ka üldse maksa- ja sapiteedehaiguste ning soolepõletike korral.
Nendel puhkudel soovitatakse täisküpsuses magusaid õunu.
Nii hapud kui ka magusad õunad on vastunäidustatud:
- tooretena hulgi aga südamehaiguste ja podagra korral
- suures koguses söömiseks epilepsia ehk langetõve korral
- suurel hulgal ei tasuks õunu süüa madala vererõhuga inimestel, sest õunasöömine alandab vererõhku
- suurel hulgal söömiseks ärritunud soolestiku sündroomi korral.
Hapusid õunu tuleks süüa:
- alahappesusega maokatarri korral, kusjuures õunad soovitatakse hästi läbi närida
- sapitegevuse loiduse korral.
Soovitused:
- õuna ei soovitata süüa tühja kõhu peale, tekitab käärimist
- kui õuna söömine on puhitustunnet tekitanud, siis soovitatakse korraga süüa terve õuna asemel pool ja närida seda aeglaselt
- kui inimene on märganud, et värsket õuna üldse süüa ei saa, siis võiks mõelda aurutamise, hautamise või küpsetamise peale
- kui süüa kuivatatud magusaid õunu, siis tuleb kindlasti piisavalt vett kõrvale juua ja liikuda veidi, et vältida puhitustunnet
- viimasel ajal on lastel täheldatud ka võrdlemisi sageli õunaallergiat, sealjuures ei avaldu see süües kodumaiseid õunu
- arvestada tuleb sedagi, et hapud mahlad (ka õunamahl) seovad ja viivad organismist välja kaltsiumi
- kes millegipärast õunu süüa ei saa või ei taha, neile soovitatakse tükeldada 4–5 õuna, keeta kinnises nõus kaane all ühes liitris vees 10 minutit ja hoida kaane all 4 tundi. Seejärel soojendatakse ja juuakse 4–5 korda päevas tassitäis korraga.
Õunatee
Sobib neile, kes ei saa eriti värskeid õunu süüa.
Kodune õuna- või õunakooretee peaks küll pikkadeks talvekuudeks olemas olema. Esiteks on ta väga maitsev, teiseks mõjub hästi palaviku, kõhuvaevade ja lümfipõletike puhul. Peaasi aga – ta toetab jooja tervist ja lisab tarmukust.
Tee on ohutu ka pikemaajalisel joomisel, mida ei saa kahjuks öelda iga taimetee kohta.
Eesti rahvameditsiinis on kuivatatud õuntest teega ravitud hingamisteede põletikke, närvilisust ja kehvveresust, õunakooreteed on eelistatud aga suhkurtõve ja põrnahaiguste korral.
PS!
Ideaalne on, kui õun ise on terve, keemiaga mürgitamata. Saab ju koorida, kuid koos koortega visatakse minema ka palju head. Suur osa õuna väärtuslikust koostisainetest on just peidus koore all. Eelistada tuleks seega kodumaiseid õunu. Ka on omal maal kasvanud õunad meie kehale sobivamad.
