Miks enesearmastus tekitab vastumeelsust
Paljudel inimestel tekib enesearmastuse mõttest lausa füüsiline ebamugavus. Seda on aastaid peetud isekaks, nartsissistlikuks või sisutühjaks uue ajastu mulinaks. Mõne jaoks kõlab see läägelt, teise jaoks isegi ohtlikult. On levinud uskumus, et kui olla enda vastu lahke, muutume mugavaks ja kaotame sihikindluse.
Teatud keskkondades on eneseohverdus seatud lausa vooruseks. Tihti on seda õpetatud just naistele, et teised peavad alati olema esikohal. Oma vajadused, väsimus ja piirid lükatakse tahaplaanile, sest nii justkui peab. Kas ikka peab? See hoiak ei pea tegelikkuses paika. Inimene, kes on pidevalt endast üle sõitnud, ei ole parem partner, töötaja ega lapsevanem. Ta on lihtsalt rohkem kurnatud ja ka frustreeritud.
Tasub ausalt küsida: kas sa kohtleksid kallist inimest samamoodi, nagu sa kohtled iseennast? Kas sa nimetaksid teda rumalaks, piitsutaksid teda iga väikse eksimuse pärast, kahtleksid tema väärtuses ja soovitaksid tal oma unistustest loobuda? Tõenäoliselt mitte. Ometi teevad paljud seda iga päev iseendaga. Kui sa ei käituks nii oma lähedastega, siis miks sa teed seda iseendaga?
Kui inimene on kurb, haige või leinas, ei aita sellised karmid ja “kainestavad” laused nagu „Ära haletse ennast“, „Teistel on veel hullem“ või „Võta end kokku“. Need ei anna jõudu, vaid süvendavad veelgi üksinduse ja häbi tunnet ning pisendavad enesehinnangut.
