531. oktoober. Avatud uste öö
Hingedeaja viies öö on pühendatud lahkunud esivanemate vastuvõtmisele ning uskumuse kohaselt on just see aeg, mil elavate ja surnute maailma vaheline piir muutub veel eriti õhukeseks.
Seda ööd kutsutakse sümboolselt avatud uste ööksl. Usutakse, et sel ajal võivad lahkunud hinged taas oma kunagistesse kodudesse pöörduda. Selleks et külastada lähedasi ja viibida hetkeks neis paikades, mis neile eluajal kallid olid.
Kuigi tänapäeval on 31. oktoober paljudele tuntud eelkõige halloween’ina. Päev, mil inimesed riietuvad kummitusteks, nõidadeks ja teisteks üleloomulikeks tegelasteks ning lapsed käivad ukselt uksele maiustusi norimas. Kuid selle tänapäevase ja sageli üsna lõbusa tähistamise taga peituvad palju vanemad uskumused ja traditsioonid.
Üheks neist on muistne keldi Samhaini püha, millega tähistati saagikoristusaja lõppu ja talvise aastaaja algust. Keltide jaoks oli see oluline üleminekuaeg, mil looduse senine elurütm muutus ning algas aasta pimedam ja külmem pool.
Samhainiga seostusid ka uskumused, et just sel ajal muutub piir elavate ja surnute maailma vahel tavapärasest õhemaks ning teispoolsuse olendid võivad külastada inimeste maailma. Seetõttu olid selle püha tähistamisel olulisel kohal lõkked, kaitsvad kombetalitused ning mitmesugused uskumused, mille abil püüti end hoida soovimatute vaimude eest.
Kuigi Samhain pärineb keldi kultuuriruumist, võib sellele sarnaseid uskumusi leida ka meie esivanemate hingedeaja kommetest.
Ka meie esivanemad uskusid, et sügisesel hingedeajal võivad tulla lahkunud esivanemate hinged tagasi oma kunagistesse kodudesse. Erinevalt hirmutavatest kummituslugudest ei peetud neid külaskäike tingimata millekski, mida oleks tulnud karta. Pigem suhtuti lahkunud esivanematesse austusega ning nende saabumiseks püüti kodus kõik vajalik ette valmistada.
Mõnel pool kaeti hingedele laud ning jäeti neile sööki ja jooki, et nad saaksid pärast pikka teekonda keha kinnitada. Samuti leidus paiku, kus hingede jaoks köeti sauna, sest usuti, et ka lahkunud esivanemad soovivad end pesta ja soojendada.
Hingede külaskäigu ajal peeti oluliseks kodurahu hoidmist. Välditi liigset lärmi, tülitsemist ja muid tegevusi, mis võinuks külalisi häirida. Usuti, et hinged peavad saama oma kunagises kodus rahulikult viibida ning tunda, et neid ei ole unustatud.
Kõik need kombed väljendasid austust ja hoolimist nende vastu, kes olid enne meid elanud ning kelle töö, teadmised ja elukogemused olid aidanud kujundada järgmiste põlvkondade elu.
Huvitav on seegi, et meie esivanemad ei pidanud lahkunute meenutamiseks tingimata minema kalmistule. Hingedeajal oli oluline just kodu, sest usuti, et hinged tulevad ise tagasi oma lähedaste juurde.
Nii võis tavalisest taluperest saada mõneks ajaks paik, kus elavate kõrval viibisid uskumuse kohaselt ka need pereliikmed, kes olid juba ammu lahkunud teispoolsusesse.
Just sellist mõtet kannab endas ka hingedeaja viies öö.
Tegemist on sümboolse hetkega, mil avatakse koduuksed ja südamed neile, keda meie kõrval enam ei ole. Samas elab mälestus meis endiselt edasi.
Kui soovid sel õhtul järgida mõnda vana hingedeaja kommet, siis võid näiteks katta õhtusöögilauale ühe sümboolse lisakoha või asetada lauale küünla koos mõne lahkunud lähedase fotoga.
Võibolla valmistad sel õhtul hoopis mõne roa, mida armastas valmistada sinu vanaema või vanaisa. Või katad laua serviisiga, mida teie peres kasutati juba mitu põlvkonda tagasi.
Samuti võiks sel õhtul koos perega vaadata vanu fotoalbumeid ning meenutada armsaid inimesi, kellega koos veedetud hetked on jätnud südamesse kustumatud mälestused.
Rääkige lugusid oma vanematest, vanavanematest ja teistest lähedastest. Meenutage nende naljakaid ütlemisi, armsaid harjumusi ja ühiseid ettevõtmisi. Võibolla tuleb mõne sellise vestluse käigus meelde ka mõni ammu unustatud lugu, mida nooremad pereliikmed pole varem kuulnudki.
Selleks ei ole vaja korraldada erilisi rituaale ega järgida kindlaid kombeid. Piisab sellest, kui leiame oma argipäeva kiirete toimetuste keskel kasvõi mõne vaikse hetke selleks, et meenutada oma lahkunud lähedasi. Mõelda üheskoos veedetud ajale ning hoida elus mälestusi, mis meid nendega tänaseni ühendavad.
Isegi kõige tavalisem õhtusöök võib saada erilise tähenduse, kui selle käigus meenutame oma lahkunud lähedasi. Kellega kunagi sama laua taga istusime, ühiseid rõõme jagasime, südamest naersime ning kelle elutarkused ja õpetussõnad saadavad meid tänaseni.
Ja võibolla peitubki selle nn. avatud uste öö kõige ilusam sõnum selles, et kuigi lahkunud lähedased ei saa enam päriselt koju tagasi tulla, on neil alati koht meie mälestustes ja südames. Sest seni, kuni meenutame koos veedetud hetki, jutustame edasi nende lugusid ning kanname endas nende õpetusi ja armastust, jäävad nad omal moel meie ellu edasi.
