41. november. Väikeste hingede tagasitulek
Hingedeaja kuues öö on pühendatud just kõige pisematele hingedele. Neile, kelle elutee jäi liiga lühikeseks ning kelle lahkumine jättis nende vanemate ja lähedaste südamesse sügava igatsuse.
Uskumuse kohaselt leiavad sel ööl tee koju nende laste hinged, kes lahkusid meie seast liiga vara. Need on väikesed hinged, kellel ei olnud võimalust suureks kasvada, maailma avastada ega kõiki oma unistusi ellu viia, kuid kelle olemasolu jättis lähedaste ellu kustumatu jälje.
See on hingedeaja üks õrnemaid ja emotsionaalsemaid hetki, sest lapse kaotus puudutab inimesi sageli viisil, mida on raske sõnadesse panna.
Näiteks Mehhiko surnutepäeva traditsioonides on pühendatud just 1. november pühendatud lahkunud laste mälestamisele. Neid kutsutakse hellitavalt angelitos, mis tähendab tõlkes väikeseid ingleid.
Uskumuse kohaselt saabuvad laste hinged oma lähedasi külastama enne täiskasvanute hingi ning seepärast valmistatakse nende vastuvõtmiseks ette erilised mälestusaltarid.
Need altarid on sageli värvikirevad ning kaunistatud lillede, küünalde ja laste fotodega. Sinna asetatakse ka mänguasju, maiustusi, lemmiktoite ja muid armsaid esemeid, mis meenutavad lahkunud lapse elu ning asju, mis talle kunagi rõõmu valmistasid.
Kõike seda tehakse armastuse ja hoolimisega, sest usutakse, et sel päeval tulevad väikesed hinged taas oma perede juurde ning tunnevad rõõmu neile valmistatud kingitustest ja tuttavatest asjadest.
Kuigi lapse kaotus on sügavalt valus, ei keskenduta Mehhiko surnutepäeva kommetes üksnes leinale. Sama oluline on meenutada lapse elu, tema naeratust, rõõmsaid hetki ning kõike seda armastust, mida ta oma lühikese elu jooksul lähedastele pakkus.
Selle päeva üks ilusamaid sõnumeid ongi teadmine, et armastuse suurust ei saa mõõta koos veedetud aastate arvuga.
Mõni laps jõuab siin maailmas elada vaid mõned päevad või kuud, teine mõned aastad. On ka neid pisikesi hingi, kelle elutee katkeb juba enne sündi ning kelle vanematel ei avanenudki võimalustki oma last süles hoida või näha tema esimesi samme .
Ometi ei muuda see nende olemasolu vähem oluliseks ega vähenda armastust, mida vanemad oma lapse vastu tunnevad.
Mõnikord jõuab üks pisike inimene muuta oma vanemate ja lähedaste elu rohkem, kui esialgu arvata oskaks. Temaga koos sünnivad uued unistused, lootused ja tulevikuplaanid. Kujutletakse ette esimesi naeratusi, samme, sünnipäevi ja kõiki neid ühiseid hetki, mida loodetakse kunagi kogeda.
Kui aga lapse elutee ootamatult katkeb, jäävad paljud neist unistustest täitumata. Vanematel tuleb õppida elama igatsusega kellegi järele, kes oleks pidanud nende kõrval veel kaua kasvama.
Selline kaotus võib olla eriti raske ka seetõttu, et lapse leinast ei osata alati rääkida. Lähedased võivad küll soovida lohutada, kuid ei pruugi leida õigeid sõnu või kardavad oma küsimustega tuua esile valusaid mälestusi.
Nii võib juhtuda, et lapse nimi jääb aja möödudes vestlustes üha harvemaks, kuigi vanemate südames ei kao tema mälestus kuhugi.
Just nende väikeste hingede meenutamisele ongi sümboolselt pühendatud hingedeaja kuues öö.
See on aeg, mil võib meenutada ka neid lapsi, kelle elu jäi väga lühikeseks. Neid kellest ei pruugi olla säilinud palju fotosid või ühiseid mälestusi.
Kui ka sinu peres või lähedaste hulgas on lahkunud mõni laps liiga vara, siis võiksid sel õhtul süüdata tema mälestuseks küünla. Võtta hetk selleks, et teda armastusega meenutada.
Võibolla on sul alles mõni tema foto, mänguasi, riideese või muu väike mälestusese, millel on sinu jaoks eriline tähendus. Võid selle küünla kõrvale asetada ning meenutada kõike seda ilusat, mida tema olemasolu sinu ellu tõi.
Kui laps ei jõudnudki sündida või tema elu kestis vaid üürikest aega, võid meenutada ka neid lootusi ja unistusi, mis kaasnesid tema ootamisega.
Samuti võid sel õhtul mõelda neile vanematele ja peredele, kes on pidanud läbi elama lapse kaotuse. Mõnikord võib neile olla suureks lohutuseks juba see, kui keegi nende last nimepidi meenutab, tema kohta küsib või annab lihtsalt märku, et teda ei ole unustatud.
Samas tasub meeles pidada, et iga inimene leinab omal moel. Mõni soovib oma lapsest rääkida ja ühiseid mälestusi jagada. Teine vajab selleks rohkem aega ning kolmas eelistab oma tundeid vaikselt enda teada hoida. Kõik need viisid on mõistetavad ning väärivad austust.
Selle öö mõte ei ole sundida kedagi valusaid mälestusi uuesti läbi elama. Pigem anda võimalus meenutada neid väikeseid hingi just nii, nagu see on igaühe jaoks õige.
Lapse elu väärtust ei mõõdeta siin maailmas veedetud aastate, tehtud sammude ega tähistatud sünnipäevade arvuga, vaid armastusega, mida jättis tema olemasolu lähedaste südametesse.
Ja võibolla peitubki see väikeste hingede öö kõige südamlikum sõnum selles, et ka kõige lühemaks jäänud elu võib jätta lähedaste südamesse kustumatu jälje. Sest kuigi mõne lapse teekond siin maailmas lõppes enne, kui see õieti alatagi jõudis, ei kao temaga seotud unistused, mälestused ega armastus kuhugi. Need jäävad kogu elust vanemate ja lähedaste südamesse.
