630. oktoober. Nimetud ja üksildased hinged
Hingedeaja neljas öö on pühendatud neile, kelle nimed ja elulood on vajunud aja jooksul unustuse hõlma. Need keda ei ole enam keegi meenutamas.
Uskumuse kohaselt leiavad sel ööl tee koju nende inimeste hinged, kellel ei olnud eluajal lähedasi või kelle lahkumisest on möödunud juba nii palju aega. Neil ei ole enam kedagi, kes neid mäletaks. Need on üksildased ja unustatud hinged, kelle hauale ei viida enam lilli. Neile ei süüdata küünlaid ning keda ei meenutata enam perekondlikes vestlustes ega ühistes mälestustes.
Kui mõelda kõigile neile põlvkondadele, kes on elanud enne meid, siis võime vaid ette kujutada, kui palju on olnud neid inimesi, kelle nimed ja elulood on tänaseks täielikult unustatud.
Ometi olid ka nemad kunagi kellegi lapsed, vanemad, õed, vennad, sõbrad või armsamad. Neil olid oma kodud, unistused, rõõmud ja mured. Nad armastasid, lootsid, igatsesid ning tundsid vahel hirmu ja üksindust täpselt nagu meiegi. Nad tegid tulevikuplaane, elasid läbi õnnelikke hetki ja raskeid aegu ning jätsid omal moel jälje maailma, milles nad elasid.
Kuid aastad möödusid, põlvkonnad vahetusid ning ühel hetkel ei olnud enam kedagi, kes nende lugusid edasi jutustaks.
Võibolla on sinulgi mõni vana perekonnaalbum, mille koltunud fotodel vaatavad vastu tundmatud näod. Inimesed, kes on kunagi kuulunud sinu esivanemate ellu, kuid kelle kohta ei oska tänapäeval enam keegi midagi rääkida. Me ei tea, kes nad olid, millest unistasid või milline oli nende elutee, kuid ometi elasid nad kunagi ka päriselt.
Samamoodi leidub vanadel kalmistutel unustusse vajunud hauaplatse, mille ristid on ajahambast puretud ning mille hauakividel olevad nimed on muutunud vaevu loetavaks. Mõnel neist ei pruugi enam ollagi tähist, mis annaks märku, et just selles paigas puhkab keegi, kes kunagi elas ja armastas.
Ent hingedeaja neljas öö ei ole pühendatud pelgalt neile, kes elasid sajandeid tagasi.
Üksikud
See on ka nende inimeste mälestamiseks, kes lahkusid siitilmast üksinduses, ilma perekonna või sõpradeta. Inimeste jaoks, kelle surmast ei pruukinud keegi puudust tunda või kelle lahkumist ei jäänud keegi leinama.
Just selliste unustatud ja üksildaste hingede meenutamisele ongi sümboolselt pühendatud hingedeaja neljas öö.
Selle öö sõnum on seotud eelkõige kaastunde, hoolimise ja austusega. See tuletab meile meelde, et iga inimese elu on olnud väärtuslik ja tähendusrikas. Seda kõike sõltumata sellest, kas temast on jäänud maha suur ja armastav perekond, märkimisväärsed saavutused või on tema nimi leidnud koha ajalooraamatutes.
Me ei pea ju teadma inimese nime ega tundma tema elulugu, et suhtuda tema kunagisse olemasolusse austusega.
Kui soovid sel õhtul neid unustatud hingi mälestada, siis võid süüdata ühe küünla kõigi nende jaoks, kellel ei ole enam kedagi, kes teeks seda nende eest.
Samuti võid võimaluse korral külastada mõnda vana kalmistut ning asetada küünla mõnele unustusse vajunud hauale. Võibolla märkad seal mõnda vana sammaldunud hauakivi või risti, mille juures ei ole juba aastaid keegi käinud.
Sa ei pea teadma, kes seal puhkab või milline oli tema elutee. Piisab teadmisest, et ka tema oli kunagi inimene, kellel olid oma unistused, rõõmud, mured ja lootused.
See väike heategu ei muuda küll minevikku ega too unustatud lugusid tagasi, kuid annab võimaluse avaldada austust neile, kelle olemasolu on aeg meie ühises mälus tasapisi kustutanud.
Hingedeaja neljas öö kutsub meid mõtlema ka sellele, kuidas me ise oma lähedasi mäletame. Milliseid lugusid järgmistele põlvkondadele edasi anname. Võibolla on just nüüd õige aeg võtta välja vanad perekonnaalbumid. Kuulata vanemate ja vanavanemate meenutusi ning panna kirja mõned lood, mis muidu võiksid ühel päeval koos nende jutustajatega unustuse hõlma kaduda.
Sest iga edasi räägitud mälestus aitab hoida elus killukest kellegi kunagisest elust.
Ja võibolla peitubki selle öö kõige ilusam sõnum mõistmises, et austust ja meenutamist väärivad ka need, keda me ise kunagi pole tundnud. Sest iga inimese elu on olnud omal moel tähendusrikas, isegi kui aeg on tema nime ja eluloo viinud ammu unustuste hõlma.
