5Kust pärineb Jahikuu nimetus?
Jahikuu nimetus viib meid tagasi aega, mil inimeste elu sõltus palju otsesemalt looduse rütmidest ning aastaaegade vaheldumisest.
Tänapäeval jälgime kalendrist kuupäevi ja planeerime oma tegemisi nädalate või kuude kaupa ette. Meie esivanemate jaoks olid aga looduses toimuvad muutused olulised märgid, mis aitasid otsustada, millal külvata, millal saaki koristada ning millal hakata valmistuma eesootavaks talveks.
Jahikuuks nimetatakse traditsiooniliselt seda täiskuud, mis järgneb Lõikuskuule. Kui Lõikuskuu tähistas aega, mil põldudelt koguti kokku aasta jooksul kasvatatud saak, siis Jahikuu andis märku, et tähelepanu tuleb pöörata talviste toiduvarude täiendamisele.
Selleks ajaks olid põllud enamasti juba koristatud ning puud hakkasid oma lehti langetama. Avatumaks muutunud maastikul oli metsloomi lihtsam märgata ja jälitada. Ka ulukid olid suve ning varasügise jooksul kogunud rasvavarusid, mistõttu peeti sügist eriti sobivaks just jahipidamiseks.
Oma osa oli selles ka täiskuul endal.
Sügisese pööripäeva lähedaste täiskuude ajal tõuseb Kuu mitmel järjestikusel õhtul suhteliselt väikese ajavahega. See tähendas, et pärast päikeseloojangut ei saabunud täielik pimedus nii kiiresti ning kuuvalgus võimaldas inimestel oma tegemisi kauem jätkata.
Kui Lõikuskuu valgus oli abiks põllutöödel ja saagi koristamisel, siis sellele järgnev Jahikuu seostus eelkõige jahipidamisega.
Kütitud loomadest saadud liha kuivatati, suitsutati või säilitati muul viisil, et sellest jätkuks ka külmadeks talvekuudeks. Ajal, mil puudusid külmikud ja tänapäevased toidu säilitamise võimalused, oli pere ellujäämise seisukohalt äärmiselt oluline just õige talvevarude kogumine ning nende hoolikas hoidmine.
Nii ei tähistanud Jahikuu üksnes sügiseses taevas säravat täiskuud. See oli ka meeldetuletus, et looduses on alanud uus ajajärk ning talveks valmistumisega ei saa enam viivitada.
