729. oktoober. Need, kelle viis endaga vesi
Hingedeaja kolmas öö on pühendatud neile, kelle elutee katkes vees. Neile, kelle viimaseks puhkepaigaks sai meri, järv, jõgi või mõni muu veekogu.
Uskumuse kohaselt leiavad sel ööl tee koju nende inimeste hinged, kelle elu lõppes uppumise või mõne muu veega seotud traagilise õnnetuse tagajärjel. Nende hulgas võib olla nii merel kadunuks jäänud kalureid ja meremehi kui ka inimesi, kelle elu katkes ootamatult mõnes järves või jões.
Vesi on läbi aegade olnud paljudes kultuurides erilise ja mõneti müstilise tähendusega. Ühest küljest on seda peetud elu allikaks, mis annab meile jõudu, puhastab ja aitab uueneda. Teisalt on vett seostatud ka tundmatu ja nähtamatu maailmaga. Samuti on usutud, et vesi võib olla piiriks elavate ja surnute maailma vahel.
Ka meie rahvapärimuses leidub hulgaliselt lugusid järvedes, jõgedes ja meres elavatest vaimolenditest. Räägitud on näkkidest, vetevaimudest ning hingedest, kes on mingil põhjusel jäänud veega seotuks. Mõnes pärimuses on vett peetud paigaks, mis võib inimese endaga kaasa viia. Teistes aga salapäraseks maailmaks, mille sügavustes peituvad nii unustatud lood kui ka ammu kadunud hinged.
Läbi aegade on eestlaste jaoks veel olnud eriline tähendus. Meri, järved ja jõed on olnud lahutamatu osa meie esivanemate igapäevaelust. Vesi on pakkunud toitu ja elatist, võimaldanud liikuda ühest paigast teise ning ühendanud inimesi kaugete maadega. Paraku on see nõudnud ka oma osa. Paljud merel või muudel veekogudel juhtunud õnnetused on jätnud pered ootama lähedasi, kes enam kunagi koju ei jõudnud.
Mõtle kasvõi neile meremeestele ja kaluritele, kes läksid ühel hommikul merele, lubades õhtuks tagasi tulla, kuid kelle tagasitulekut jäid lähedased asjatult ootama. Või inimestele, kelle elu katkes ootamatult mõnel ilusal suvepäeval, mil miski ei ennustanud eesootavat õnnetust.
Just nende inimeste mälestamisele ongi sümboolselt pühendatud hingedeaja kolmas öö.
Sellel ööl on aga ka sügavam tähendus. See tuletab meile meelde, et kõigil lahkunutel ei ole kalmistul hauda, kuhu lähedased minna saaksid. Sinna lilli viia või küünlaid süüdata. Mõne inimese viimseks puhkepaigaks ongi jäänud meri või mõni teine veekogu. Nende lähedastel ei pruugi olla isegi kindlat paika, kus neid mälestada.
Kui sinu suguvõsas või tutvusringkonnas on keegi, kelle elu on lõppenud läbi vee, siis võiksid sel õhtul süüdata tema mälestuseks küünla. Meenutada teda ja tema eluteed.
Soovi korral võid minna ka mõne veekogu äärde, istuda hetkeks kaldal ning lasta oma mõtetel ja mälestustel vabalt rännata. Kuulata vee vaikset loksumist, jälgida selle liikumist ning mõelda neile, kes on kunagi olnud osa sinu või sinu esivanemate elust.
Selleks ei pea sa aga tingimata kedagi isiklikult tundma. Võid süüdata küünla ka kõigi nende mälestuseks, kelle elu on vesi endaga kaasa viinud. Neile, kelle lugusid ei pruugi tänapäeval enam keegi mäletada.
Sest kuigi vesi võib võtta meilt võimaluse oma lähedasega viimast korda hüvasti jätta või tema hauale lilli viia, ei saa see kustutada armastust ega mälestusi, mis temast maha jäid.
