Kes oli Püha Walpurga?
Nimetus „Volbriöö“ tuleneb Püha Walpurgast (keda on mitmel pool kirjeldatud kas Walburga või Walpurgis). Ta oli 8. sajandi anglosaksi nunn ja misjonär, kes sündis umbes 710. aastal Inglismaal Devonis. Pärines silmapaistvast perekonnast, olles Püha Richard Palveränduri tütar ning pühakute Willibaldi ja Wunibaldi õde.
Noore naisena jättis ta maha oma kodumaa ning siirdus koos teiste misjonäridega Mandri-Euroopasse, tänapäeva Saksamaa aladele. Seal osaledes ristiusu levitamises, mida juhtisid sellised mõjukad vaimulikud nagu Püha Bonifatius. Hiljem sai Walpurgast Frangimaal Heidenheimi kaksikkloostri abtiss, kellest peeti väga lugu. Ta saavutas tuntuse tervendajana, eriti selliste haiguste puhul nagu katk, marutõbi ja läkaköha. Samuti omistati talle kaitsev jõud ning rahva seas levis usk, et Wlapurga võib eemal hoida nõiduse ja kurjad vaimud. Nii põimus tema nimi aja jooksul rahvapärimuste ja uskumustega, mis elasid edasi ka pärast tema elu ning just seetõttu ongi jäänud tema nimi seotuks selle erilise kevadise ööga, mil valgus võtab pimeduse üle võimust.
Kanoniseerimine
Walpurga suri umbes aastatel 777–779 ning algselt peeti tema mälestuspäevaks tema surmapäeva, milleks oli 25. veebruar. Kuid aja jooksul kujunes palju olulisemaks just teine kuupäev, kus 1. mail 870 viidi tema säilmed Eichstätti, mis andis tema mälestamisele uue hoo ja tähenduse. Hiljem sai just sellest kuupäevast Volbriöö traditsioonide keskne tähis, kuis põimusid omavahel pühaku mälestamine ja rahvapärimus.
Seda säilmete ümbermatmist võib pidada omamoodi rahvapäraseks kanoniseerimiseks. Saksamaal austasid kristlased teda mitte ainult kehaliste haiguste, vaid ka üleloomulike ohtude vastu võitlemise eest. Tema poole pöörduti siis, kui kardeti kurje vaime, nõidust või seletamatuid õnnetusi. Aja jooksul aga tekkis huvitav, aga veidi paradoksaalne seos. Kui rahvapärimustes räägiti öödest, mil nõiad pidid olema kõige aktiivsemad, siis just nendel samadel hetkedel otsiti kõige enam Walpurgalt kaitset. Nii sai temast omamoodi vastujõud valguse ja kaitse sümbol pimeduse ja hirmu keskel.
Kristlik pool pakkus inimestele heakskiidetud viisi, kuidas tähistada aastaaegade vaheldumist ilma, et vanad kombed oleks täielikult maha surutud. Pigem sulasid need kaks omavahel kokku, kus vanad kevadriitused ja uus usuline tähendus hakkasid kõrvuti eksisteerima. Paljudes paikades pöörduti oma palvetega just Volbriööl Walpurga poole, et ta hoiaks eemal halva ja annaks kaitset sel ülemineku perioodil.
