828. oktoober. Ootamatult lahkunud hinged
Hingedeaja teine öö on pühendatud neile, kelle elutee katkes ootamatult. Neile, kellel ei olnud võimalust oma lähedastega viimast korda hüvasti jätta.
Uskumuse kohaselt leiavad sel ööl tee koju nende inimeste hinged, kes lahkusid meie seast õnnetuse, ootamatu haiguse või mõne muu traagilise sündmuse tagajärjel. Need on inimesed, kelle lahkumiseks ei olnud keegi valmis. Kelle lahkumine jättis lähedaste südamesse sügava tühimiku, vastuseta küsimusi ja palju ütlemata sõnu.
Ootamatu kaotus on sageli üks raskemaid, millega inimesel tuleb silmitsi seista. Kui pikaajalise haiguse korral on mõnikord võimalik lähedase lahkumiseks vähemalt mingil määral valmistuda, siis ootamatu surm ei anna selleks vähimatki võimalust. Ühel hetkel on kallis inimene veel meie kõrval. Ta räägib, naerab ja teeb tulevikuplaane, kuid järgmisel hetkel on kõik muutunud. Alles on jäänud vaid mälestused, igatsus ja teadmine, et ta ei tule enam kunagi tagasi.
Sageli muudab sellise kaotuse veelgi valusamaks kõik see, mis jäi pooleli. Võibolla jäi pidamata mõni oluline vestlus, lahendamata vana tüli või ütlemata midagi, mida oleksime tahtnud oma lähedasele veel öelda. Mõnikord jääb meid aastateks saatma ka mõte sellest, et oleksime võinud temaga rohkem aega veeta. Võtta sagedamini ühendust või lihtsalt veel kord öelda, kui kallis ta meile on.
Just kõigele sellele ongi sümboolselt pühendatud hingedeaja teine öö.
See on aeg meenutada neid, kes lahkusid liiga vara ja ootamatult. Samas ka võimalus anda oma südames ruumi tunnetele ja sõnadele, mis on senini jäänud väljendamata.
Kui sinulgi on mõni kallis inimene ootamatult lahkunud ning tunned, et midagi jäi tema eluajal ütlemata, siis võiksid sel õhtul süüdata tema mälestuseks küünla ja võtta hetk iseendale.
Võid mõttes temaga rääkida, meenutada ühiseid hetki või öelda välja kõik see, mida sa enam eluajal öelda ei jõudnud. Olgu selleks mõni tänusõna, vabandus, armastusavaldus või lihtsalt soov talle veel kord öelda, kui väga sa temast puudust tunned.
Sa võid need mõtted ka paberile kirja panna, justkui kirjutaksid talle kirja. Pärast põleta see tänu ja armastusega ära ning lase lahti. Mõnikord aitab tunnete ja mõtete sõnadesse panemine leevendada seda raskust, mida oleme endaga pikka aega kaasas kandnud.
Selle öö mõte ei ole aga vanu haavu uuesti lahti kiskuda. Pigem pakkuda võimalust meenutada lahkunut armastuse ja tänutundega ning leida ehk veidikenegi leevendust igatsusele, mis tema lahkumisega südamesse jäi.
Sest kuigi me ei saa muuta minevikku ega tuua tagasi neid, kes on meie seast lahkunud, saame siiski hoida alles mälestused koos veedetud ajast.
Ja võibolla aitab just see, vaikne küünlavalgel veedetud hetk, leida südamerahu ning mõista, et armastuse sügavust ei mõõdeta öeldud sõnadega. Mõnikord on kõige olulisemad just need tunded, mis jäävad sõnadesse panemata.
