Mis on elu mõte?

Nii laiahaardelisele küsimusele on raske ühe lausega vastata. Mistõttu ma vaatlen seda küsimust veidike laiemast vaatenurgast, kasutades meie kõikide teadmisvarusid ja võttes need kokku enda arusaamade järgi üheks väikseks jutuks.

Kui mõtlema hakata meie pisikese maakera peale, siis eemalt kosmosest paistab see imeilus koht. Siin on külluses erinevad taime- ja loomaliike, piisavalt vett  ja küllaldaselt hingematvalt ilusaid kohti. See tundub kui ilus, värviline ning rahulik paradiis. Kuid kui nüüd fokuseerida kõigi nende 7,3 miljardi inimese – kes siin elavad – igapäevaellu, siis mulle jääb tunne, et see pole ikka päris see, mis ta võiks olla. Meid on suunatud valede arusaamade ja tõekspidamiste poole. Meid on sunnitud üksteisega konkureerima ellujäämise nimel, mistõttu oleme pidanud suunama enamiku oma energia ja fookuse just sellele – ellujäämisele. Meil pole aega tegeleda nende päris asjadega, mida me tegelikult  tunneme, et me tahaks teha. Aga osalt, mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et olukord muutub järjest keerulisemaks.

Meie inimeste rass on loodud tegelikult selleks, et muutuda paremaks, terveneda, luua paremaid lahendusi. See ei tähenda seda, et me peaksime kellestki paremad olema (konkurents), vaid me oleme siin kui meeskond, kelle igal mängijal on oma roll (ühtsus). Me oleme siin, et koos luua paremat olevikku. Me oleme siin, et hoida au sees õigeid väärtusi (ausus, viisakus, usaldus jne) ja parandada enda murekohti (seista vastu oma probleemidele).  Meie sees on tohutu potentsiaal areneda, me ju püüdleme kogu aeg paremuse poole. Samas soovime kõike head ka oma lähedastele. Ja tegelikult on meil kõigil parem olla, kui me hästi läbi saame.

Samas meis kõigis on midagi natuke erinevat, mida me kohati ei julge välja näidata. Näiteks eestlased on maarahvas – meil on küllalt raske linnas elada. Maalt, kus on palju ruumi, rohelust, värsket õhku ja aega, üleminek linna annab endiselt tunda kerge ebamugavustundega, et kuidagi kitsas on ja privaatsust ka vähevõitu. Aga eks selles on palju muidki põhjuseid, miks looduse keskel natuke parem olla on. Näiteks ringkäik metsas annab mulle energiat ja emotsioone terveks nädalaks, et oma argipäevaste toimetusega hakkama saada ja sealjuures positiivset hoiakut säilitada. Igal ühel on oma asi, mis talle energiat annab. Igalühel pisut erinev eesmärk kui teisel. Aga ühine eesmärk on kõigil sama – areneda ise, aidata teisi ja muuta seeläbi tervet maailma paremaks.

Ja tegelikult on see ülimalt lihtne. Meie sees on olemas kõik vajalik info, mis aitab meid meie teekonnal. Võttes vastutuse oma tegude, sõnade, mõtete ja tunnete eest, aktiveerub see info ja meil tekib võimalus seda kasutada. Kuidas see välja näeb? – See on see sisetunne. See on üks nendest mõtetest, mis kõigile tekivad, kui inimene ise arutleb mõtetes mingi probleemi üle. Mõni otsus tuleb kergelt, aga mõne asja üle tuleb palju mõelda, et endas selgust saada. Kui otsus on vastu võetud ausate ja siirate kavatsustega ning see ei kahjusta teisi, siis see tunne mis sellest tekib on selline kerge. Mõni otsus võetakse vastu raske südamega ja mõni kerge südamega. Kui inimene harjutab enda tunnetust vastu võtta õigeid ja kergeid otsuseid, siis see pikapeale muutub automaatseks. Sisetunde kasutamisega on võimalik lahendada kõik oma probleemid ja teha seda õigel viisil, nii nagu me seda tegema peaks ja nii nagu me ise oleme valinud. Küsides endalt:  „Milliseks ma pean ise muutuma, et mingit situatsiooni lahendada või ideed luua?“, on võimalik sisetunde abil saada vastused mis on kõige personaalsemad ja õigemad.

See võib tunduda natuke segasena, aga see on tegelikult kõik harjutatav ja reaalne. Selleks, et see tunne kätte saada, peame hakkama asju tegema südamest. Me peame hakkama looma. Looma positiivseid emotsioone. Teate, kuidas jagatud mure on pool muret, aga jagatud rõõm on topeltrõõm? Olgem sümpaatsed ja väärikad, ausad ja usaldavad, sõbralikud ja heatahtlikud. See on lihtsalt uskumatu kuidas ennast muutes muutub ka meid ümbritsev. See ei juhtu üleöö, vaid tuleb vaikselt. Niimoodi nagu alguses vaikselt koputades, nii et seda vaevu ei kuulegi. Ja siis järjest kõvemalt koputades, kuniks me märkame, et keegi on ukse taga. Ja kui me lõpuks ukse avame, avastame hoopis ennast nagu uuest maailmast. Naerata ja küll keegi sulle vastu naeratab =).  Mida rohkem harjutame, seda rohkem muutub meie ümbrus.

Taastame oma õiguse tunnetada ja otsustada. Panustame rohkem enda isiklikku arengusse ja positiivsete emotsioonide loomisesse. Arvestame üksteisega. Julgeme ennast väljendada ja laseme teistel ennast väljendada. Hoiame kokku ja loome parema oleviku.