Kuidas alustada maailma terveksravimist – II osa

Esimest osa loe siit

II osa

Milline on meie ühiskond ja milliseid signaale me igaltpoolt siis saame? Võite sellele ise vastata.

Surra on mehine

Me võtame enesest mõistetavana, et on täiesti normaalne saata noori mehi sõtta surema ja üksteist tapma. Need noored mehed ei taha sõdida. Tuleb küsida, kes annab neile noortele sõduritele käske. Kes annab omakorda nendele käskijatele käske? Kes teenivad nende tapmiste ja sõdade pealt ning kelle huve need tegelikult teenivad? Tavainimene see kohe kindlasti ei ole. Tavainimene tahab elada rahus, luua oma pere ja olla oma lähedastega. Kahjuks aga manipuleeritakse inimesed huvituma propagandaga nendest tapmistest ja vaenust ning vihkamisest. On vale mõelda, et meestele peaks kuidagi teistmoodi mõjuma teiste inimeste tapmine ja tulistamine, kui seda näiteks naistele. Naisi me ju sõtta ei saada. Mehi ei liiguta vähem, kui on kelleltki elu võtnud ja pidanud enda elujäämise nimel läbi risttule roomama. Aga ometi me saame peavoolumeediast seda sõnumit, et olles õige mees, tuleb minna sõdima ja kaitsma kodumaad. Kui me sellest aru saaksime, milline see mäng tegelikult on, keelduksime me kõik sõtta minemast ja paneksime relvad maha ning tulekski sõdadele lõpp. See on puhas manipulatsioon ja petmine. Mul on väga kahju ja tunnen südamest kaasa kõigile meestele, kes peavad sõjas olema ja sõdima.

Põhiline moodus, kuidas meeste rõhumist rakkes hoitakse on sõimamisega geideks neid mehi, kes julgevad oma tundeid välja öelda või lahti raputada ennast sellest suurest manipulatsioonist. Päris gei inimesed saavad seda rõhumist veel eriti valusalt tunda, kuna neisse suhtutakse põlgusega ja mõnitamisega. Neisse suhtutakse kui inimestesse, kes on vähem väärt või inimestesse, kellel on mingisugune kohutav haigus, mis vajab ravimist. See on muidugi väga vale ja selline sõnum ühiskonnalt mõjub kohutavalt halvasti loomulikule inimarengule.

Ma ei hakka siinkohal erinevaid rasse ja rahvusi üldse mainimagi, sest ma usun, et kõigil on pilt selge.

Me kõik tunneme omal nahal neid erinevaid rõhumisi. Olgu see siis meeste rõhumine või naiste rõhumine või vaimne rõhumine. Osad on sellest rohkem teadlikud ja osad vähem aga see ei muuda seda, et nad eksisteerivad. Põhiline moodus, kuidas inimesed nendega toime tulevad on oma tunnete alla surumine erinevate narkootikumidega. Olgu see siis alkohol või suitsetamine näiteks – või väga vabalt võib see avalduda ka liigsöömisena. Tunnete ja probleemidega vastakuti seismine on väga hirmus tegevus ja lihtsam tee on nende alla surumine ja pilgu mujale pööramine. See kahjuks ei tee olukorda paremaks ja sedasi ei tulegi sellele lõppu.

Me rääkisime sellest, et me sünnime siia maailma kõik heade ja vabade ning võrdsetena. Me rääkisime ka sellest, et keskkond on see, mis meid siis juba väga varajasest lapsepõlvest saati mõjutama hakkab. Tegime kindlaks, et kuna ühiskond meie ümber ei ole päris normaalne, siis pole midagi imestada, et meie käitumine ka selline on. Meie probleeme aga on võimalik lahendada vaadates iseenda sisse ja analüüsides iseenda käitumist ja minevikku ning seejärel mõistes, kust miski alguse saab. Tuleb olla aus iseenda vastu  ja ei ole mingit  kasu teiste süüdistamisest. Hea moodus on jagada oma muresid lähedastega ja neid siis kordamööda kuulata ja välja elada. On väga võimas teadmine ja tunne, et sa ei ole üksi. Juba vanarahva tarkus ütleb, et jagatud mure on pool muret. Sedasi mõtiskledes jõuame me probleemide tuumani ja murrame vabaks nendest ebatõestest kujutistest, mida kapitalism meile peale surub.

Hirmud

Mis meid takistab asju selgelt näha ja millised on meie suured takistused tõeni jõudmisel? Meie üheks suurimaks takistuseks on hirm. Meil on hirm väga paljude asjade ees ja see hirm avaldub mitmel erineval moel. Näiteks hirm jääda üksi või hirm ebaõnnestumise ees või hirm ebaturvalisuse pärast, hirm saada haiget. Me kardame kõike tundmatut ja muutusi. Kõige rohkem me kardame siin ilmas tunnistada oma endi vigu ja vaadata endi sisse. Me kardame vaadata oma minevikku ja tunnistada endile, et väga palju meie viha ja teiste mitte sallimist tuleb meist endist ja ühiskonna poolt saadud valedest signaalidest, mitte sellest, et need keda me vihkame on tegelikult vihkamist väärt. Me oleme valmis uskuma meeletuid valesid, kui et tunnistame endile oma endi vigu. Me kardame andestada. Paraku aga on see iseenda sisse vaatamine see ainus ja õige tee terveks saamise suunas. Tuleb aru saada, et vigade tegemine on normaalne ja et see on üks etapp arengust, millest õppida. Hirmud ei ole enamjaolt ratsionaalsed ja antud süsteem külvab kõikvõimalike hirme igas suunas.

Hirmudest on võimalik aga üle olla ja nendest saab üle armastusega. Armastusega iseenda vastu, elu vastu, teiste inimeste vastu. Ja mitte pime armastus, vaid arusaamine sellest, et me oleme kõik siin planeedil üks suur pere, mitte vaenlased.  Olukordades, kus meil tekkivad emotsioonid nagu viha, kadedus, sõltuvus, hirm jne. ei ole õige lähenemine sellele mitte tähelepanu pöörata ja silmi kinni pigistades vägisi armastust tunnetada, vaid hoopis vaadata neid tundeid, tunnetada neid ning mõista kust ja miks need tulevad. Analüüsida neid ja ennast ning ennast nendest siis terveks ravida, mitte teisi süüdistada. Arenguks on vajalik koostöö ja armastus ning teineteise mõistmine ja aitamine.

Lahendus?

Olles saanud tagasi oma selge mõtlemise ja näinud, mis toimub kardinate taga, saame me luua parema maailma ja lõpetada selle antud koleda mänguga kaasa minemise. Me mõistame, et peavoolu meedia on meiega manipuleerinud ja mänginud. Täpselt samasugused inimesed nagu meie on omakasu eesmärgil mänginud massidega nagu hüpiknukkudega. Me saame neile andestada, sest ka meie oleme teinud vigu ja vigadest me õpimegi.  Me saame lõpetada kõik sõjad ja majanduslikud probleemid, kui me ärkame üles sellest massihüpnoosist ja illusioonist, mis meid ümbritseb ning  saame aru, et me peame töötama koos ja üksteisega, mitte konkureerima ning sõdima. Me saame teha siis oma valikutel õigeid otsuseid ja ei lähtu võimulolijate niiditõmbamistest. Meil tuleb aru saada, et me ei ole tegelikult selles süsteemis kinni ja me saame luua uue ja inimsõbraliku süsteemi, mis ei laasta planeeti. On väga palju tarku inimesi, kes on kõiksuguseid plaane ja lahendusi välja mõelnud ning mis ootavad esile tulemist koheselt, kui me oleme eemaldanud kapitalistliku üksikisiku kasusaamise mentaliteedi ja võtame arvesse kõikide heaolu.

See ei ole kiire lahendus maailma paremaks loomisel aga see on väga hea algus, kust alustada. Kõigepealt tuleb korralik vundament paika valada, mille peale siis hiljem saab ehitama hakata. Me saame jagada informatsiooni oma sõpradega ja lähedastega ning saame analüüsida iseennast ja mõelda ise aktiivselt kaasa, milline see maailm on. Me saame teha iseseisvalt uurimustööd alustades enda sisse vaatamisega.  Me peame tegutsema nüüd ja kohe. Täna. Olema aktiivsed. Kui me ootame homset, siis ei juhtu midagi muud, kui et olukord läheb ainult hullemaks. Mitte keegi ei tule ja ei paranda meie eest olukorda ära. Jeesus ei tule maa peale siia Paradiisi looma. Tegutsema peame meie. Meil kõigil tuleb teha rasket tööd parema tuleviku nimel. Eelkõige on see raske töö iseendaga. Me peame oma mugavustsoonist välja tulema, midagi muud ei ole parata. Me kas areneme või hävime. Oleks kole lugu, kui selleks et inimesed ärkaksid peab maailm nii põhja langema, et selle üles ehitamine võimatuks muutub.

Meie kõige suurem vaenlane siin elus on hirm. Meie kõige suurem sõber aga armastus. Kõige mõttetum on raisata aega teiste süüdistamisele ja kõige rohkem vajame me lootust. Kõige rohkem tuleb meil aru saada, et me oleme üks pere ja et me peame hoidma kokku ning lõpetama teineteise vahel kaklemise ja töötama koos meie ühise ning parema tuleviku nimel.