Tere kallis lugeja!
Kirjutan teile murest maailma vastu ja sellest, kas ja kuidas oleks võimalik seda paremaks muuta nii, et meil kõigil oleks hea siin elada.
I osa
Pean ennast täiesti tavaliseks 28 aastaseks noormeheks. Olen veetnud väga palju aega elu üle järele mõeldes ning seda analüüsides. Olen elanud oma 28 aasta jooksul väga erinevaid elusid ja elustiile ning puutunud kokku erinevate inimestega. Olen õppinud sellest kontrastist palju. Olen elanud ja töötanud neljas erinevas riigis. Minu suurteks hobideks on mediteerimine ja spirituaalsed otsingud. Leian, et olen saanud nii mõnestki asjast siin elus aru ja tahaksin neid teiega jagada. Minu soov on inspireerida inimesi mõtlema ja süstida julgust ning motivatsiooni oma vabaduse eest võitlema. Ärge olge lootusetud!
Probleemide lahendamiseks tuleb kõigepealt aru saada nende tõelisest loomusest ja sellest, kust nad alguse saavad. Lapsepõlv on väga hea koht, mille analüüsimisega algust teha. Ma isiklikult arvan, et väga paljud meist lastena puutuvad kokku sellega, et meid ei võeta kui võrdväärseid inimesi ja koheldakse kui rumalate ning veel mitte väljaarenenud inimestena, kellel pole midagi tarka öelda. Kuna ühiskond ja ümbrus mõjutavad väga palju meie arengut, siis väikeste lastena õpime sellest ja see mängib suurt rolli meie elus. Paljud on kindlasti arvamusel, et lapsed ongi rumalad, aga mina isiklikult vaidlen sellele vastu ja arvan, et lapsed on palju puhtama ning õigema mõtlemisega, kui seda on täiskasvanud. Lapsed ei ole veel rikutud meid ümbritsevast elust ja keskkonnast ja meil on lastelt nii mõndagi õppida. Lapsed on heatahtlikud ja loomulikud oma käitumises. Paraku, kui me lastena näeme endi ümber täiskasvanuid käitumas ebatervelt: kaklemas, vihkamas, joomas või kuidas iganes käitumas vastavalt erinevatele rõhumistele (seksism näiteks), siis me õpime neilt ja võtame need väärastused üle enda käitumisse. Lastel on hea arusaam igasugusest ebaloomulikust käitumisest ja nad tajuvad väga hästi, kui midagi on valesti ning korrast ära. Selle märkamine mõjutab lapsi ja tekitab tulevikus meie käitumisse probleeme ja maailmapilti ebatervet suhtumist.
Üks põhilisi asju, mida lapsed teevad on see, et nad nutavad, mis on inimesele loomulik moodus erinevatest haiget saamistest paraneda. See ei ole ainult lastele või naistele omane tunnusjoon. Lapsed nutavad oma haiget saamised terveks ja lähevad toimetavad edasi. See haiget saamine võib olla füüsiline ja ka enamus juhtudel mentaalne (näiteks nähes endi ümber täiskasvanuid ebaloomulikult käitumas). Kahjuks meie kultuuris ei soosita seda, et lastakse lastel ennast välja elada ja lastele öeldakse väga tihti, et ära nuta ning lausa keelatakse neil seda teha, üritades nuttu vaigistada (eriti poisse). Me õpime lastena, et nutmine ei ole hea ja neelame sedasi kõik oma tunded alla, mis siis omakorda ladestuvad aja jooksul meile naha vahele. Me ei saa asju välja elatud ja need hakkavad tulevikus avalduma meie ebaterves käitumises. Eks igaüks saab iseennast analüüsida ja mõelda kaasa, aga olen kindel, et enamus meie probleeme tulevad lapsepõlvest. Kas siis midagi, mis juhtus, kui olime lapsed või mida me õppisime lastena enda ümbrusest ja mis on jäänud meile külge. Nendest erinevatest ebatervetest käitumismustritest, mis meie elu täiskasvanuna mõjutavad on aga võimalik terveks saada, vaadates meie minevikku ja analüüsides seda ning elades mineviku haiget saamised välja. Näiteks valades ohutult välja oma viha või nuttes. Nutmine on väga loomulik ja väga tervendav tegevus ning ainuke põhjus, miks see ei tule meile loomulikult (eriti meestele) on sellepärast, et me saame ühiskonnalt pidevalt valesid sõnumeid selle kohta, et nutmine ei ole heaks kiidetud. Oluline on teada, et me ei pea oma probleemidega üksinda tegelema ja me saame teineteist aidata nii lihtsa meetodiga nagu seda on kuulamine.
Paha kapitalism?
Me elame antud hetkel kapitalistlikus maailmas ja esimese mõttena tuleb kindlasti pähe see, et kapitalism on kõiges süüdi. Tõsi on, et meie keskkond on väga suureks faktoriks selles, millised me oleme. Me oleme sensitiivsed olendid ja seega väga kergesti mõjutatavad. Kuid me ei ole ohvrid, mis tähendab seda, et me saame oma tegude eest vastutust võtta ja alustada omale parema tuleviku loomist praegu. Kapitalism on üles ehitatud selliselt, et see ei soosi koostööd ja teineteise sallimist, vaid hoopis pidevat konkureerimist ja üksteisele kaigaste kodaratesse loopimist. Selline süsteem on hävituslik ja laastab loodust ning inimesi. Omavahel kakeldes me toetame seda süsteemi. On kole aga tõsi öelda, et kapitalism teenib inimeste kannatuste pealt. Aga see ei pea nii olema ja nii jääma.
Miks meil siis on kapitalism? Esiteks need, kes meist on tänu kapitalistlikule süsteemile võimule pääsenud teevad kõik, et seda süsteemi tööjõus hoida ja oma positsiooni selles. Võimulolijad ei ole kurjad inimesed, kes on sündinud pahatahtlikutena, vaid nad on kohanenud oma keskkonnaga ja saanud tippmängijateks selle kasumi teenimise mängus. Põhiline meetod on massidega manipuleerimine ja seda tehakse sellise peene nimetuse all nagu suhtekorraldus. Kõik suurkorporatsioonid ja poliitikud kasutavad tänapäeval seda massimõjutusvahendit. Selleks, et kapitalistlikus süsteemis teenida, tuleb teised maha tampida, et neid oleks võimalik ekspluateerida ja ära kasutada. Vaadake enda ümber ringi. Me paneme rohkem rõhku ja energiat teineteisega kaklemisele ja vihkamisele, kui et suuname selle energia lahenduste otsimisele. Kust tuleb see vaen? Kes on seda vaenu meile õpetanud?
Me inimesed oleme väga kergesti mõjutatavad ja meil on väga suur usk autoriteetidesse. Me anname oma panuse kapitalismi elujõulisena hoidmisel. Me võtame üle ja kanname edasi erinevaid rõhumisi, mida meile on tutvustatud. Näiteks mustanahaliste või naiste rumalateks pidamine. Tänu sellele on võimalik neile vähem palka maksta ja nad võtavad kergemini vastu ebameeldivamaid töid. Näiteks meeste manipuleerimine sellega, et neile öeldakse, et on normaalne ja ühiskonna poolt heaks kiidetud sõtta minemine. See on meeste ekspluateerimine, mille pealt vaesed sõdurid kahjuks ei ole need, kes kasumit teenivad. Kahjuks võtame selliseid peale pandud rõhumisi enesestmõistetavatena ja ei kahtle nendes üldse. Tänu selle on meid võimalik ära kasutada. Vastasel juhul me tõstaksime mässu ja keelduksime selle mänguga kaasa minemise. Me alustaksime revolutsiooni ja looksime parema mailma. Samas ei ole mingit mõtet raisata väärtuslikku aega ja energiat, jäädes kapitalismi vihkama ja süüdistama, vaid tuleb sealt edasi liikuda.
Me peame aru saama, et me kõik oleme võrdsed omavahel, olenemata meie nahavärvist, soost, rahvusest, vanusest, rassist ja klassist. Me kõik sünnime siia maailma heade ja vabade inimestena täis lootust ja indu avastada ning kogeda seda maailma. Saades aru sellest suurest tõest, lõpetame me selle manipulatiivse kapitalistliku mänguga kaasa minemise ja loome oma loomuliku käitumise tagajärjena endale ühiskonna, kus nendest tõdedest ka kinni peetakse.
Millises maailmas me elame?
Heidame pilgu korraks sellele, milline meie maailma on ja milliste erinevate meetoditega meid omavahel tülli aetakse ja meie lootusrikkus ning innukus meilt ära röövitakse.
Meie maailm on täis rõhumist ja ekspluateerimist ja vähesed on sellest tegelikult ise teadlikudki. Näiteks inimesed, kellel on teistsugused arusaamad või ideed, kui seda kajastab peavoolumeedia, peetakse hulludeks ja imelikkudeks, ilma et keegi sügavamalt kaasa mõtleks, kas seal võib midagi tarka ja arukat taga olla. Nende inimeste ideed ja head mõtted ei pääse esile. Näiteks inimesed, kellel on stress ja pinge, topitakse arstide poolt rahusteid täis ja halvemal juhul saadetakse hullumajja. Me elame väga haiglaslikus ühiskonnas. Pole midagi imestada, et vaimselt terved inimesed ei sulandu sellesse ja tunnevad ennast siin väga võõrana. Need inimesed ei vaja mitte rahusteid, millega tundeid maha suruda, vaid hoopis lähedaste toetust ja mõistmist. Inimesed, kes on teinud uurismustööd ja jõudnud avastustele, et võimul olijad ei olegi nii ausad ja head, kui meile peavoolumeedia räägib, tembeldatakse vandenõuteoorikuteks ja hulludeks, ilma et keegi neid tõsiselt võtaks. Me saame koguaeg telekast ja meediast informatsiooni selle kohta, kuidas me peame käituma, millised olema, milliseid riideid kandma, mida uskuma, mille poolt olema, kuidas elada, ilma et meile antaks võimalus ise enda eest mõelda. Need vähesed, kes seda teevad ja teistest natukene teistmoodi oma elu elavad, peetakse poolearulisteks ja tehakse maha.
Naisi, kelle hing ja mõtlemine ning kõik see, mis silmade taga, on täpselt samasugune nagu meestel, ei peeta võrdseks meestega. Naisi peetakse rumalamateks ja vähem võimekateks ja neid tehakse ka koguaeg maha. See mõjub laastavalt naiste enesehinnangule. On levinud suhtumine, kus ainuke milleks naisi kõlbulikuks peetakse on koristamine ja laste kasvatamine ning ilus olemine. See on kohutav, sest tegelikult on see vale, mida meid on uskuma pandud. Naisi õpetatakse teineteisega konkureerima meeste tähelepanu eest. Naised saavad igalt poolt meediast sõnumit, et nad peavad olema seksikad ja see on nende ainus tugev külg, millega oma tahtmisi saada.
Tõde on see, et naised ei pea omama raseeritud jalgu, suuri rindasid ja pikki juukseid, et olla naine ning naised on väga tugevad ja võimekad ning targad ja suurepärase mõtlemisega. Naised on samasugused nagu mehed. Ei ole, et üks on parem ja teine halvem. Aga, kui ühiskonna poolt tuleb koguaeg sõnumit, et sa oled vähem väärt, siis hakkab iga inimene seda ise ka uskuma. Paberi peal on küll jah kirjas, et mehed ja naised on võrdsed ja väärivad võrdseid võimalusi aga reaalsuses nendest kinni ei peeta.
Meestel pole samuti kerge. Juba lapsest saati kallistatakse ja hoitakse mehi vähem. Öeldakse, et ole mees ja ära nuta. Mehed peavad olema need tugevad ja ei tohi tundeid ning nõrkusi üles näidata. Sedasi ladestub meestele väga palju haigetsaamisi, mis jääb kõik välja elamata ja mis hiljem avalduvad igasuguse imeliku ja ebaloomuliku käitumisena. See on muidugi vale, et meestel vähem tundeid on. Meestel on täpselt samasugused tunded ja emotsioonid ning vajadused nagu naistel ja mehed ei ole kohe üldsegi erinevad selles suhtes. Selline ühiskonna poolt peale pandud rõhumine jätab meestele suure jälje. Kohutav stress ja pinge. Kohustus toita ning hoolitseda pere eest ja olla see tugev ja purunematu inimene, kellel ei ole tundeid. See on kurb vaatepilt, sest paljud on selles nii lõksus, et ei saa ise sellest arugi, kuidas see neid mõjutab. Mehed ei saa teiste meestega lähedust, sest see oleks olla gei. Me kõik inimesed vajame teiste inimeste lähedust ja kontakti ning keegi meist ei taha olla üksinda. Ainuke ühiskonna poolt akepteeritav viis lähedust saada meestel on seksuaalne vahekord teise naisega, mida mehed siis meeleheitlikult taga ajavad, sest see on lubatud. See on väga haiglaslik. Pornograafia vaatamine jätab ka väga suure ja vale jälje meie suhtumisse seksuaalsuhetesse. Fakt on, et mehed ei ole seksinäljas ja kiimased loomad nagu üritatakse pilti kujutada. Peab aga aru saama, kust miski tuleb ja alguse saab.
Loe edasi siit
