Nõidade sabati legend Brockeni mäel
Saksa rahvapärimuses on Volbriööl ka teine, tumedam ja salapärasem külg. Seda ööd tuntakse nime all Hexennacht ehk „nõidade öö“. Legendi kohaselt lendasid sel ajal nõiad üle kogu maa luudade või kitsede seljas, et koguneda Brockeni mäele, mida kutsuti ka Blocksbergiks. See Kesk-Saksamaal asetsev kõrge ja tihti udusse mattuv mäetipp oli rahva kujutluses paik, kus piir kahe maailma vahel (reaalsuse ja üleloomuliku vahel) kaotas peaaegu oma eksisteerimise ning nähtamatu ja nähtav on teineteisele lähemal kui tavaliselt.
Seal mäetipul pidi toimuma metsik pidu, kus nõiad tantsisid, sõid, laulsid ja kilkasid terve öö. Mõnelpool räägiti ka sellest, et nõiad tähistasid kevade saabumist sellega, et ühtisid kuradiga. Need lood olid inimestele korraga nii paeluvad kui hirmutavad. Inimesed uskusid, et just sel ööl tuleb olla eriti ettevaatlik ja süüdata lõkkeid, teha lärmi, kanda maske selleks, et kõik halb saaks eemale peletatud. Nii kujuneski Volbriööst välja öö, kus käisid käsikäes nii rõõm, pidutsemine kui ka hirm, mis tähistas üheltpoolt kevade saabumist ja teisalt tuletas meelde, et ka tundmatu pole päriselt kadunud.
Faust
See kujutlus ei jäänud pelgalt rahvajuttudesse, vaid siit sai algus uus elu ka kirjanduses, kui Johann Wolfgang von Goethe kasutas seda oma kuulsas teoses „Faust”. Teose esimeses osas on sees kuulus „Walpurgise öö“ stseen, mis kujutab Fausti ja Mefistofelest tõusmas Brockeni mäele keset kaootilist nõidade, deemonite ja vaimude kogunemist. Goethe ammutas ainest rahvausundist, esitades mäge paigana, kus valitsevad saatanlikud orgiad ja moraalsed kiusatused, kaos ja üleloomulikud jõud. Teose II osas ilmub ka „klassikaline Walpurgise öö“, kus põimuvad antiikmütoloogilised motiivid. Nii põimuvad eri ajastud ja maailmad, kus saavad kokku germaani ravapärimus ja Vana-Kreeka müüdid üheks rikkalikuks ja mitmekihiliseks pildiks. Just tänu Goethele levis see kujutlus Saksamaast kaugemale ja Volbriöö ei olnud enam pelgalt kohalik traditsioon. See muutus osaks Euroopa kultuurilisest kujutlusest, kus ühte kevadist ööd aastas ümbritseb nii salapära, ilu kui ka kõhedus.
Selliste tajutud ohtude vastu püüdsid inimesed end kaitsta nagu oskasid. Külaelanikud süütasid kaitseks lõkkeid, mille valgus ja kuumus pidi halba eemal hoidma. Tehti valju müra ja kolistati, lauldi, karjuti, et peletada eemale nähtamatuid olendeid, kes võisid sel ööl ringi uidata. Majadele ja lautadele riputati pühitsetud oksi või riste, et need hoiaksid kodu ja loomad kaitstuna. Mõnikord jäeti ohvriande, näiteks võiga määritud leiba, kummituslikele koertele või teistele vaimolenditele, et neid lepitada ja nende pahameelt vältida.
Samas ei olnud see öö pelgalt hirmu ja ettevaatuse aeg. Sellel oli ka mänguline ning vallatu taust. Inimesed riietusid kostüümidesse, tegid üskteisele nalju ja tempe, justkui pöörates hirmu millekski lõbusaks ja mänguliseks. Nii kujunes Volbriööst omamoodi kevadine vaste Halloweenile, mida mõnikord germaani traditsioonides nimetatakse ka „teiseks halloweeniks“.
