4Marditoit ja mardihani
Sügis on aeg, mil põld ja karjalaut on andud oma saagi ning suuremad tööd hakkavad vaikselt talve eel lõppema. Just sel ajal on inimestel olnud kombeks valmistada piduroogasid ja külluslikku lauda, et tähistada tehtud tööd ja soovida uut jõudu ning õnne tulevaseks aastaks. Nii on ka mardipäev olnud alati hea söögi ja tänulikkuse päev, mil pere tuli kokku ja laud kaeti rikkalikult.
Traditsiooniline mardisöök oli rammus ja lihane. Toiduks tehti liha ja kartulit, verikäkki, vorsti, karaskit ja kapsaid. Põhja-Eestis oli laual sageli ka seapea, seevastu Lõuna-Eestis küpsetati rohkem karaskit ning valmistati tangu- ja jahuvorste, mida rahvasuus kutsuti mardimaukudeks.
Eriti kuulus roog oli mardihani, mida on Lääne-Euroopas tuntud juba 12. sajandist ja mis on seotud püha Martinuse legendide ning viljakuse sümboolikaga. Hane peeti pühaks linnuks, kelle söömine pidi tooma õnne ja head saaki. Eestis ei olnud hani mitte igal aastal ja igas talus laual, kuid tähtsa piduroana on ta mardipäeva juurde kuulunud juba sajandeid.
Lisaks hanedele tapeti mardipäeva eel sageli ka kukkesid ja kanu, sest usuti, et kukeliha söömine kindlustab hobuseõnne. Mõnel pool valmistati ka sea- või lambaliha, mis sümboliseeris jõukust ja pere hea käekäiku.
Nii on mardipäeva pidulaud olnud alati rikkalik ja rammus, täis tänu möödunud aasta saagi eest ning lootust, et uus aasta toob majja tervist, küllust ja jõukust.
