eIDAS 2.0, mugavus ja vaikselt lukustuv tulevik
Kõik algas ühest sotsiaalmeedia väitest:
„EL tegi digitaalse ID kohustuslikuks!“
Faktikontrollijad tormasid seda ümber lükkama:
„Vale. See on ju vabatahtlik.“
Ja formaalselt on neil õigus.
Sisuliselt ainult ajastuse mõttes.
Euroopa Liit ei ole täna kehtestanud kõigile kohustuslikku digitaalset identiteeti.
Küll aga on ta loonud õigusliku ja tehnilise raamistiku, millest saab väga lihtsalt kohustuslik süsteem.
Ja seda taristut ehitatakse praegu kiiresti, järjekindlalt ja vaikselt.
See artikkel ei ole hüsteeria.
See on lugu mugavusest, mis muutub eeltingimuseks,
ja süsteemist, mis võimaldab kontrolli ilma tankideta tänaval.
Esimene telliskivi: eIDAS 2.0
2024. aastal jõustus eIDAS 2.0 – Euroopa Liidu digitaalset identiteeti puudutav määrus.
Mida see faktiliselt tähendab?
Kõik liikmesriigid peavad hiljemalt 2026. aastaks pakkuma elanikele Euroopa digitaalse identiteedi rahakotti.
See rahakott on praegu vabatahtlik.
Kedagi ei sunnita seda alla laadima.
Samas luuakse kohustus teenusepakkujatele:
platvormid ja teenused, mis peavad kasutajat üheselt tuvastama, peavad olema valmis seda rahakotti aktsepteerima.
See vahe on oluline.
Seadus ei alusta inimese sundimisest.
Ta alustab taristu standardiseerimisest.
Kuidas sünnib „vabatahtlik sund“
Ajaloos ei pea kontroll tulema ukse lõhkumisega.
Ta võib tulla ka nii: uksele pannakse uus lukk, kõigile jagatakse sama võti ja ühel päeval avastad, et vana võti „tehniliselt veel töötab“, aga keegi ei taha seda enam kasutada.
Kui vanusekontroll, tugev autentimine, maksed ja riigiteenused muutuvad kõige lihtsamaks ühe kindla digirahakoti kaudu, tekib olukord, kus valik on alles ainult paberil.
See ei ole vandenõu.
See on funktsionaalne sund.
Kui tehnoloogia ei küsi enam luba, vaid õpetab meid kaasa minema
Meile meeldib uskuda, et kontroll näeb alati välja nagu kontroll.
Et vabaduse kaotus tuleb mürtsuga, keeluga, käsuga.
Tegelikkus on vaiksem.
Kontroll ei küsi luba.
Ta pakub mugavust.
Ta ei sunni.
Ta harjutab.
Üks lihtsam viis.
Üks kiirem lahendus.
Üks nupuvajutus vähem.
Ja ühel hetkel ei ole enam küsimust, kas sa tohid ilma.
On ainult tunne, et sa ei oska.
Mitte sellepärast, et keegi keelas.
Vaid sellepärast, et süsteem õpetas sind samm-sammult kaasa minema.
Kus lõpeb fakt ja algab risk
Oluline on vahet teha.
Fakt on see, et:
- digitaalse identiteedi taristu ehitatakse üle Euroopa
- see seotakse järjest enam igapäevateenustega
- teenusepakkujatel tekib kohustus seda aktsepteerida
Hinnang on see, et:
- mugavus võib muuta rahakoti de facto vajalikuks
- alternatiivid võivad jääda alles ainult formaalselt
- kriiside ajal võib tekkida surve siduda õiguseid ja ligipääse tingimustega
Keegi ei pea täna kurjaks muutuma.
Piisab sellest, et süsteem võimaldab tulevikus liiga palju.
Kui see ei ole ainult seadus, vaid psühholoogia
Sund ei tööta hästi.
Harjumus töötab.
Mugavus ei tekita vastupanu.
Ta tekitab sõltuvuse.
Ja sõltuv inimene ei vaja valvureid.
Ta valvab iseennast.
Just siin muutub teema tehnoloogiast inimeseks.
Kuula: “Marked in Silicon”
See laul ei ole tehnoloogiast.
See on hetkest, kus inimene tajub, et temast on saanud fail, number ja staatus.
Hetkest, kus midagi sees ütleb:
“Ei. Midagi on väga valesti.”
Laulusõnad: “Marked in Silicon”
They sold us comfort wrapped in chains
A smiling screen to numb the pain
One scan, one code, one silent deal
Trade your blood for something unreal
They said it’s safety, said it’s clean
But I can feel the guillotine
Every click another lie
Every update something dies
You don’t need bars when fear’s enough
You don’t need guns when trust is gone
They don’t kick doors, they flip the switch
And watch us beg to carry on
We’re marked in silicon, numbered not named
Fingerprint future, wired and chained
Bow to the system, pray to the screen
Welcome to hell dressed up as a dream
I won’t comply, I won’t submit
I see the trap, I smell the shit
You want my soul in ones and zeroes
I’d rather burn than be your hero
Digital halo over your head
Green light means live, red light means dead
No trial, no voice, no second chance
Just algorithms decide your stance
Convenience is the perfect cage
Soft and warm and locked in place
You won’t fight back, you’ll swipe and smile
While they erase you file by file
Track me
Tag me
Scan my face
Tell me my worth
Tell me my place
No cash
No voice
No right
No choice
You call it order
I call it war
Pull the plug
Open your eyes
Freedom doesn’t come digitized
Mida saab tavaline inimene teha
Ei ole vaja karjuda.
Ei ole vaja paanikat.
On vaja hoida alles valikuvõime.
Ütle „ei“, kuni see veel loeb.
Kasuta alternatiive, kuni need veel töötavad.
Ära koonda kogu elu ühte digitaalsesse lukku.
Vabadus ei kao ühekorraga.
Ta kaob siis, kui me lõpetame küsimise.
Lõppjäreldus
Oht tekib siis, kui digitaalsest identiteedist saab ainus võtmekimp, millest sõltuvad kõik uksed.
Täna on veel valik.
Homme võib olla ainult kasutustingimus.
Ja mõnikord on kõige ausam vastupanu lihtsalt see, kui sa tunned ära hetke ja ütled:
Ei. Mitte veel. Mitte nii.
