Millal tegid sina midagi täiesti isetut? Kas usud karmasse: “Mida külvad, seda lõikad”?
Üks liigutav lugu, mis aegajalt uuesti esile kerkib on pärit dr. Howard Kelly eluloost. Howard Kelly, kes elas aastatel 1858-1943.
Ühel päeval avastas vaene poiss, kes müüs oma hariduse eest tasumise eesmärgil ukselt uksele käies toiduaineid, et tal on alles vaid üks hõbemünt. Ta oli väga näljane. Ta otsustas järgmise maja elanikelt üht einet paluda. Kuid ta kaotas oma meelekindluse, kui ukse avas armas noor naine ning eine asemel palus ta klaasitäit vett. Naise arvates paistis poiss näljane olevat ning ta tõi hoopis suure klaasitäie piima. Poiss jõi seda aeglaselt ning siis küsis: „Palju ma teile võlgnen?“. „Sa ei võlgne mulle midagi,“ vastas naine, „ema õpetas meile, et lahkuse eest ei tohi tasu vastu võtta.“ Poiss lausus: „Sel juhul tänan ma teid südamest.“
Kui Howard Kelly sellest majast lahkus, ei tundnud ta ennast mitte ainult füüsiliselt tugevamana, vaid ka tema usk Jumalasse ja inimestesse oli taastunud. Ta oli olnud peaaegu valmis alla andma ning loobuma. Aastaid hiljem jäi see naine väga haigeks. Kohalikud arstid olid hämmeldunud. Lõpuks saatsid nad naise suurlinna, kus kutsuti kohale spetsialist, et tema haruldast haigust uurida. Dr. Howard Kelly kutsuti nõupidamisele. Kui ta kuulis linna nime, kust naine pärit oli, täitis tema silmi veider pilk. Mees tõusis otsekohe püsti ning läks naise palatisse. Olles riietunud doktori rõivastesse, läks ta naist vaatama.
Howard tundis naise kohe ära. Ta läks tagasi nõupidamisruumi ning lubas kindlameelselt teha kõikvõimaliku, et naise elu päästa. Sellest päevast alates pööras ta juhtumile erilist tähelepanu. Peale pikka võitlust lahing võideti. Dr. Kelly palus, et talle saadetaks viimaseks kinnitamiseks ravimile kulunud arve. Ta vaatas seda, kirjutas midagi selle serva peale ning seejärel viidi arve naise palatisse. Naine ei julgenud seda avada, sest ta kartis, et tal kulb selleks terve oma ülejäänud elu, et seda maksta. Lõpuks ta vaatas ning miski võitis ta tähelepanu, kui ta luges paberilt neid sõnu:
„Täielikult tasutud ühe klaasi piimaga.“
Dr. Howard Kelly
Rõõmuspisarad täitsid naise silmi ja õnnelikku südant.
Lugu on aastatega muudetud värvikamaks, kui see tegelikult dr. Kelly päevikutes kirjas, aga lugu ise on tõene ja loo mõte jääb samaks. Vahest võime mõelda, et miks üldse oli vaja algset lugu muuta, aga nii need muistendid ju tekivad ja suust-suhu levivad. Kui lugu oleks edasi räägitud “kuivalt” nagu ta oli, siis vaevalt see tänini ringi käiks.
Milline oli siis algne lugu?
Ühel kevadisel päeval jalutas 17 aastane Howard Kelly Põhja Pensilvaanias ning peatus ühe talu juures, et juua klaasitäis külma vett. Tema koputusele avas ukse väikene tüdruk, kes tõi talle vee asemel klaasi värsket külma piima. Pärast lühikest sõbralikku koosviibimist läks Howard oma teed. Mõned aastad hiljem sattus see sama väike tüdruk tema juurde haiglasse ning vajas operatsiooni. Vahetult enne haiglast lahkumist, toodi tema tuppa haiglaarve, millele oli suurelt üle arve kirjutatud sõnad: “Täielikult tasutud klaasi piima eest.”
