Inglite segakoor
Ühel augustiõhtul 2018 sõitsin Viljandi-Tallinn rongiga Tallinna suunas. Külastasin tol päeval ühte Kesk-Eesti väekohta, mis avardas vaimu ja kosutas hinge. Väepaigas kogesin muinasjutulist looduslikku energeetilist väliskeskkonda ja vaimsete motiividega visandatud siseruume. Ühes kõrge laega toas ilutses suures seinaorvas uhke inglipilt. Vaatlesin seda kaua ja püüdsin kogu välismaailmast vabaneda ning täielikult enda keskmesse tulla. See tuba jäigi mu suurimaks elamuseks külalislahke väehoone sisekeskkonnas. Õhtusel rongiteekonnal märkasin aknast pilku taeva poole heites selles selgeid nägude kujutisi, mis kuulusid kaunitele naistele ja tarkadele meestele. Öeldakse, et taevas räägib inimesega pilvede kaudu, et Looja saadab sel viisil teatud sõnumeid. Minuga oli ta seda juba mõnda aega teinud ja väga selges keeles. See polnud midagi uut minu jaoks. Kuid uus ja huvitav tuli alles hilisõhtul kodus.
Ma lamasin voodil ja ootasin und. Ei mõelnud enam möödunud päeva holistilistele avastustele.
Ühtäkki lülitati mind nagu mingisse kolmandasse olekusse. See käis nagu raadiosageduse vahetamine. Ma ei maganud ega olnud ka ärkvel. Kõrvu paitas ilusate häältega, meeldiva viisiga rütmiline laul. Refrääni korrati kaua. Algul pikalt eesti keeles ja lõpupoole täiesti tundmatus keeles, mis võis meenutada ehk mõnda arhailist kultuurkeelt või siis sootuks midagi võõrast. Laulsid noored mehed ja naised, kristliku Pereraadio tüüpilise muusika saatel, meenutades paljude liikmetega religioosset ansamblit.
Imearmas viis kõlas kaua. Refrääni sõnad tundmatute esitajate suust eesti keeles kinnitasid pühalikult paljude kordustena: ”Sul palju on käia veel. Maga me armsaim laps! Palju on minna veel. Sina maga, me armas laps…”
Pärast seda müstilist kontserdielamust ärkasin sellest seletamatust seisundist, kuhu mind viidi nagu nupuvajutusega. Samamoodi toodi mind sealt ka välja. Huvitaval kombel olid laulusõnad meeles, kuid ilus meloodia säilinud väikese kärpega. Tähendab mulle ei olnud ette nähtud mäletada viisi detailselt. Ju siis pidi selleks olema oma põhjus nagu kogu sellel elamusel. Selleks hetkeks teadsin juba ammugi, et niisama ei juhtu minu elus enam mitte midagi ja et kõik päevad ja ööd on täis märke. Iseasi kui paljusid neist tõlgendada suudan.
See oli esimene musikaalne kontakt heade inglitega. Just nimelt nendega, sest paar aastat varem olin leidnud oma riidekapi põhjast vanade raamatute hulgast tolmunud teose inglite teemal, selle puhastanud ja mitu korda läbi lugenud. Selles punktis ma eksida ei saa. Need olid nemad ja mitmesugused kohtumised nendega leidsid aset ka edaspidi ja jätkuvad endiselt.
