Ramonanta
Vahepeal oli palju sündinud minu kummalistes öödes, millest kõike ei jõua ära kirjutada. Käesoleva aasta algupoolel võeti mind ühe ropsuga jälle voodist välja ja viidi juba harjumuslikule hõljuvale-lendlevale ringkäigule kogu korteri ulatuses. Nagu paljudel varasematel juhtudel, nii oli ka seekordseks kaaslaseks-kantseldajaks naisterahvas, selgelt tunnetatav kõigi oma kehakumerustega. Sõbralik daam kõiksusest võttis mu pehmelt oma embusesse ja suudles tugevalt huultele. Sel korral olin julge ja küsisin füüsilise häälega:
”Mis Su nimi on?”
Mulle vastas kena rõõmus naisehääl, nimetades oma nime, kuid ometi ei jätnud ta mu mälusse tervet nimekuju. Seetõttu saan avaldada tema nime kõige lähedasema kuju, milleks on Ramonanta.
”Kust Sa tuled!” pärisin jätkuva uudishimuga.
”Plejaadidelt.” vastas malbe häälega daam lõpmatusest.
Sellega meie dialoog lõppes. Küll aga jäid sellest kontaktist selgelt mällu meeldivad lõpuminutid. Ramonanta asetas mu aeglaselt, sujuvalt, õrnalt voodi kõrvale põrandale. Ikka nii, et keha järel puutusid aeglaselt füüsilisena tuntavat pinda õhus hõljunud käed kordamööda ja jäin puhkeasendisse lebama.
Ja siis Ta ütles oma endise lõbususega sõbralikult midagi väga toredat:
”Noh, me jätame su siia. Me tuleme homme jälle.”
Ja läinud Ta oli ja üles ma ärkasin sellest imeseisundist, mis juba päris omaseks saanud nende märgiliste aastate jooksul.
Ma ootasin Teda ka järgmisel ööl, võttes lubadust sõnast. Kuid ma olin taipamatu ega mõelnud tol hetkel, et homme võib tähendada igavikust saabunud külalistele kaugelt teistsugust ajaarvestust.
Aga ma usun ja loodan, et Ta tuleb jälle. Seniks on aga maru mõnus elada teadmisega, et mind on suudelnud plejaadlanna.
