Jaak Johansoni meenutades

0
229
Foto: Jaan Tootsen

Minu esimene kohtumine Jaak Johansoniga publiku hulgas leidis aset 1980. aastatel Harjumaal Saku mõisa kõrge laega saalis, kus korraldati kontserte ja etendusi. Ta esines koos vennaga kahekesi, kitarridega. Istusid kõrvuti, laulsid ja kõnelesid rõõmsalt, südametest südametesse. Tookord poisikese eas ei olnud ma veel teab mis suur kultuurihuviline ega mõistnud pärimusmuusika sügavamat olemust ja tähtsust ühe väikese rahva varandusena. Siiski oli see esinemine elamuslik ja musikaalse lapsena, ise muusikakoolis õppides sain innustust lauluhääle ja pilli püüdlikumaks harjutamiseks. Ma ei mäleta, mida kõike huvitavat ja liigutavat Jaak koos vennaga muusikapalade vahele rääkis. Kohtumine toimus enne laulvat revolutsiooni, millest järeldan, et ju pidi tol korral teadlikult jututeemasid valima, sest päris avameelseteks väljendusteks polnud aeg veel küps. Aga lõbus oli ja saalis istunud Saku rahvas armastas neid vahetuid vaimukaid vendi mikrofonide taga.

Küll aga oli vabaks aruteluks aeg küps käesoleva sajandi esimestel kümnenditel, kui Jaak Johanson leidis tee Järvamaale Esna mõisa, mis tema repertuaari avaldumiseks ideaalne keskkond. Ma ei viibinud tema sealsetel visiitidel kohapeal. Kuid olles varem olnud Esna mõisaga kümme aastat tihedalt seotud, kuulas kindlasti minu üks hingeosake sellegi publiku hulgas omalaadse häälekaja ning mõnusa vestlusmaneeriga riiklikult tunnustatud rahvamuusikut, kel oma austajatele nii lõputult palju öelda, oma sõnadega ja kitarrituuridega.

Ülikooli perioodil 1990. aastatel sai raadiost Jaagu laule kassetile lindistatud ja sageli kuulatud. Ikka neid suurimaid hitte, mis meeldiva meloodilise mustrina rahva hinge lauldud. Vahva oli teada, kuidas lükata Peipsi koha pealt lahti see väikene Maarjamaa, kuidas on sobiv hetk hingata sisse ja välja ning et rännates peab edasi minema ja süda olgu sealjuures mureta. Nii lahe, nii toetav, nii ajatu.

Aastate jooksul on olnud rõõm kuulata vanematest ja uuematest raadiosaadetest, kuidas rääkis oma elu- ja muusikuteest, jagas väärt kogemusi ja arutles huvitavalt kultuurist, ajaloost ja traditsioonidest Jaak Johanson. Need saated leiab täna õnneks järelkuulatavana üles ka netiavarustest. Ja neid tasub kuulata ning kasulikku kõrva taha panna, sest seda kõike väljendab üks auväärne mees, kes palju reisinuna ja näinuna endas nii palju kandis ja endast maailmale väga palju andis. Ikka seda head ja paremat poolt, mis temale omase muusikastiili kaudu palsamina kuulajate kõrvu ja südameisse voolas.

Tallinna kesklinna tänavatel jalutades juhtus ikka, et tuttava isemoodi soenguga ja habemega Jaak Johanson väntas jalgrattaga mulle vastu, silmad elujaatavalt optimistlikult säramas ja huuled naeratuse poole venimas. Needki olid toredad spontaansed kohtumised, mis sisendasid ennastki sedasamust värskendavat autovaba liiklust harrastama ja keskkonda avatult tunnetama. Ühel suvisel päeval Hirvepargi üritusel sattusime mõnda aega kõrvuti seisma. Jaagul ikka tüüpiline sära silmis ja suu naerul ning üritusest hea meel. Tema jalgratas püsis tolgi korral sealsamas juures ja ootas õigeaegset kasutamist.

Viimast korda nägin Jaak Johansoni möödunud sügisel, enne teist suurt kriisilainet, kui liikumine ja lähikontakt suhteliselt vaba. See oli Tallinnas Aia tänava Rimi juures. Möödusin kõndises minu ees koos kaaslasega jalutanud tuttavast muusikust. Peale möödumist tundsin vajadust pead tagasi pöörata ja vaadata teenekat legendaarset kultuuritegelast.  Selleks hetkeks oli juba avalikkusele teada see märgiline muutus tema elus. Me pilgud kohtusid, kinnistusid paariks hetkeks ja rääkisid omas keeles. Minust maha jääva rahulikuma sammuga mustas baretis, ilma habemeta härrasmees vaatas kuidagi sõbralikult, naeratavalt, avalalt, nagu tahaks öelda: ”Mina jah siin, mõistan, et olete mind ära tundnud, sest olen avaliku elu tegelane, just sellises seisus nagu olen ja pole mõtet ennast varjata…”

Kuigi olin meedia kaudu teadlik olukorrast, ei olnud ma siiski veel valmis, et 2021. aasta sõbrapäeval lahkub lõpmatuse uutele radadele suur sõber oma publikule, austajatele, oma rahvale, kogu maailmale. Et sulguvad saatvad akordid, katkeb kütkestav hääl ja lõppevad nii paljuütlevad sõnumid. Aga meie kõik oleme tänulikud Sinu teenete eest pühale Eesti kultuurile ning jääme Sinu loodud kustumatut väärtust helisevalt oma mälus kandma. Ja paljud muusikaklassid jäävad endas talletama sinu laulu õpetamisi õpilastele, kes Sinu hariduse tuules oma laululavadele siirdunud.

Üks minu muusikaga tegelev 44-aastane sõber, kes samuti kuulas kord kaugetel kaheksakümnendatel poisikesena Saku mõisa kontserdisaalis Jaaku koos vennaga esinemas, lisas 15. veebruaril ühe Facebooki kommentaari juurde lingi laulust ”Külm”. Eks me selle paratamatuse noote sisaldava aeglase takti saatel täname Sind andeka, viljaka, sisuka ja soojendava elu eest ja saadame väärikalt igavikuteile, paludes kaitset, hoidmist ja õnnistust taevaste inglikooride poolt.

Andre Tamm

Soovid Hingepeegli tegevust TOETADA?
IGA KOLME KUU TAGANT: 31. märts, 30. juuni, 30. september ja 31. detsember, LOOSIME oma toetajate vahel tänutäheks välja suuremad ja väiksemad meened.
Tulgu iga sinu poolt jagatud energiapanus sulle vähemalt 10x tagasi, sest sellised on külgetõmbeseaduse reeglid.

Seda saad teha siin ja võtab vaid hetke. Täname!

JÄTA OMA VASTUS

Palun lisa oma kommentaar
Palun sisesta oma nimi