Minu hashimoto lugu

Langesin depressiooni. Täielikku auku. Mu põsed õhetasid kui ladvaõun, käed olid jääkülmad ja külm higi voolas mööda tulist selga, omal oli süda oksendamiseni paha… ma kartsin juba mida ja keda iganes, ma olin üliärrituv ja –erutuv, ülim hellik, hakates nutma juba töölgi… (Kooliajal küsiti mu käest, et kas ma oskan nutta ka?) Lõpuks andsin alla ja ütlesin arstile, et ma ise ei saa enam jagu, olen nüüd rohtudega nõus, mida ta mulle juba ammu pakkus. Rahustid ja antidepressandid. Xanax mõjus vaid mu rahakotile, mind ei rahustanud see raasugi. Antidepressantidel olid igasugused muud kõrvalmõjud, mis olid hullemad kui häda, mille käes vaevlesin. Mitu korda sai rohtusid välja vahetatud, kuni lõpuks ühe rohu mõjul sain tagasi rahu hinge ja suutsin üle teab mitme kuu ka naeratada ja naerda. Rohtude peal olin aasta või paar, täpselt enam ei mäleta.

Mu enesetunne oli ometi halb – ma ei elanud ega surnud.

Tegin kodutööd ja kilpnäärmepõletikust lugedes tuli äratundmine – siin sa oledki! Endokrinoloogi vastuvõtule ilma jaoskonnaarsti suunamiseta ei saanud. See aga ei uskunud, et mu kilpnäärmel midagi viga on ehk mul oleks sinna vaja minna… Nii ma siis lihtsalt vajusin endokrinoloogiahaiglasse ja keeldusin lahkumast enne, kui mind on vastu võetud. Võeti. Uuriti. Öeldi, et kõik on korras, muretsemiseks pole põhjust, tulge poole aasta pärast uuesti kontrollile! – Mida ma kontrollin, kui kõik korras on? Kukele!

Aga hädasid sigines juurde – olin surmväsinud, oleks elu maha maganud, olin näljane kui hunt, uimane ja apaatne. Lõpuks läksin erakliinikusse endokrinoloogi juurde. Tehti proovid. Ja öeldi välja – krooniline autoimmuunne kilpnäärmepõletik! Ravi peale! Mõni kuu peale rohu võtma hakkamist tuli tagasi inimese tunne. Kuid… paar aastat hiljem võtsin mitu kuud järjest iga kuu 5 kg juurde, ilma et elus ja menüüs oleks muutusi olnud/teinud – oli selge, et miski on mäda, väga mäda. Läksin uuesti endokrinoloogiahaiglasse, sest erakliiniku jaoks raha polnud. Sain vastuvõtule väga mainekale arstile. Olin väga rahul – kindlasti tark ja haritud ja kui tema ka ei oska aidata, siis ma küll ei tea enam… Vastuvõtul arst küsis, miks tulin. Ütlesin, et juba 3 kuud jutti olen iga kuu 5 kg asja eest, teist taga, juurde võtnud. Vastus võttis mu keeletuks:

„Teie eas Eesti naiste puhul on selline kaalutõus täiesti normaalne!“

Tegin kiire rehnungi – kui see minu maagiline iga kestaks ka ainult aastakese, siis „minu eas“ Eesti naised peaksid kaaluma keskeltläbi mitte alla 100 kg, üldiselt aga nii 120 kg kanti! Enne kui mu kõnevõime taastus, andis ta mulle teada, et eelmine kord kliinikus käies, kui mulle öeldi, et kõik on korras ja muretsemiseks pole põhjust, oli diagnoos välja pandud! Kui tahtsin teada, miks siis ravi ei määratud, ütles see arst, et aga seda ei saagi ravida. Järgnes veel unustamatum lause:

“…aga kui põletik läheb vähiks üle, siis seda me saame ravida!“.

Ahah, viskan jala üle põlve ja ootan vähki? Tuleb ühelt poolt, tuleb üks vähk, tuleb kahelt poolt, tuleb kaks vähki?

Läks veel aastaid… ja vahel hakkasin mõtlema, kas mul on veel midagi, millel midagi häda pole? Ma olin ahervare, ma ei jõudnud päevi õhtusse saada, ma tahtsin lõunauinakuid ja vahel kella-viie-uinakuid, et jaksaks olla. Pea kõik vanad jamad kestsid edasi – aga täiesti seletamatul kombel hakkasid äkki kõik allergiad kaduma nagu neid poleks olnudki. Muuseas, ka kassiallergia taandus nii, et umbes 1 kass 20st tekitab reaktsiooni. Kodus on mul tänaseks kaks kassi, eelmine aasta võtsin esimese – ja pole mul häda kedagi – magame üksteise kaisus ja üks kassipesa on mul arvuti kõrval laual.

Aga mu kõht… oli ikka kui morsikõrs, kust söök ülevalt alla kolksuga läbi kukkus, ilma et oleks võtnud mult pideva näljatunde või andnud energiat…