Enesearmastuse müüdid
Enesearmastus on olnud aastaid koomikute leivanumbriks. Eriti 1990. aastatel, mil pilgati enesearmastuse ja positiivsete afirmatsioonide ideid ülevõlli keeratud enesekiituse läbi. Käibele läksid laused nagu „Ma olen piisavalt tark“ või „Ma olen piisavalt hea“, mida tihtilugu esitati meelega liialdatud, saamatu ja kohmaka alatooniga. Tegelikkuses on enesearmastuse, kõrge enesehinnangu ja nartsissismi vahel õhkõrn piir.
Näiteks lõi Al Franken oma saates Saturday Night Live tegelaskuju Stuart Smalley, kes juhtis paroodilist eneseabisaadet „Daily Affirmations“. Selle eesmärk ei olnud inimesi toetada, vaid näidata seda, kui naeruväärne võib pealtnäha paista inimene, kes praktiseerib positiivseid afirmatsioone ja peab endaga positiivset sisekõne.
Aastatega jäi see loodud kuvand paljudele külge. Inimesed, kes muidu oleksid olnud valmis enda sisemaailma lähemalt uurima, on jäänud hoopis enesearmastuse ja positiivsete afirmatsioonide suhtes ettevaatlikuks. See tundub neile piinlik, võlts või lihtsalt ebamugav. Sellest tehti midagi sellist, mida normaalsed ja mõistlikud inimesed ei tee.
Pilge tugineb aga millelegi väga tuttaval: isiklikul karmil sisemisel häälel, mis elab meie endi peas. Hääl, mis pidevalt kommenteerib, kritiseerib, võrdleb ja mõistab hukka. Ta ütleb, et me ei ole piisavalt targad, piisavalt võimekad ega piisavalt head. Ta ei vaiki ka siis, kui me pingutame või anname endast parima. Sageli võtab see hääl meie vaimses ruumis rohkem ruumi kui see osa meist, mis näeks meie tegelikku potentsiaali.
Paljud usuvad, et just see karmus teeb meid tugevaks. Arvatakse, et enesekriitika karastab, motiveerib ja sunnib pingutama. Et ilma pideva sisemise piitsata muutume laisaks ja lohakaks. Tegelikult näitab nii teadus kui ka elu ise, et see ei vasta tõele. Karm enesekohtlemine ei tee meid vastupidavamaks, vaid väsitab, pärsib loovust ja suurendab läbipõlemise riski.
