Paganlik ja kristlik kihistus
Nagu mujalgi Põhja-Euroopas, ulatuvad Volbriöö sügavamad juured kristluse-eelsetesse kevadriitustesse. Need on seotud viljakuse, päikese tagasituleku ning talviste vaimude peletamisega. Ajaga, mil loodus ärkab ja elu hakkab taas liikuma. Hiljem põimusid need tavad kristliku mälestuspühaga, mis oli seotud Püha Walpurgaga, kus erilist rolli mängis tema säilmete ümberpaigutamine 1. mail 9. sajandil, mis tegi sellest sünkreetilise ehk mitmest kihist koosneva tähtpäeva.
Eestis haakus see paganlik hooajaline tähendust hästi just kohalike soome-ugri traditsioonidega. Kevade saabumine pärast pikka ja karmi talve oli siin alati tähtis ning seda tähistati juba ammu enne Volbriöö siia jõudmist. Kuigi nimetus Volbriöö ja nõidadega seotud pärimus olid siia sisse toodud, siis sobitusid need juba loomulikult kokku olemasolevate arusaamadega looduse ringkäigust.
Kristlik kaitse nõiduse vastu oli küll osa sellest kihistusest, kuid aja jooksul on see jäänud pigem rahvapärimuse ja mängulise pidutsemise tasandile ja tänapäeval väljendub see eelkõige kostüümides, vempudes ja kevadises rõõmus, mitte enam otseses usus üleloomulike ohtudega.
Vot siis selline sai tänane lugu Volbriööst. Kas ja kuidas sina seda tähistad?
