Viidi läbi kaks uuringut
- Kui sa premeerid millegi eest, siis kas sa saad rohkem soovitud käitumist?
- Kui sa karistad millegi eest, siis kas sa saad vähem soovitud käitumist?
Katses osales suur grupp tudengeid, kellele anti erinevad ülesanded nagu: tuleb meelde jätta terve hulk erinevaid numbreid õiges järjekorras, lahendada ristsõnu, lahendada ruumilisi mõistatusi ning isegi füüsilised ülesanded nagu palli viskamine korvi.
Tulemuste stimuleerimiseks pakuti neile kolm erinevat premeerimistaset. Kui said enamvähem hakkama, said tasuks väikese summa raha, kui sooritus oli keskpärane, said suurema summa ning kui sooritus oli suurepärane, anti neile üüratu kogus sularaha. Selline tüüpiline motiveerimine käib ka praegu erinevates ettevõtetes, kui oled oma ala parim, saad üüratu koguse raha, need kes ei saa oma tööga nii hästi hakkama, neid ignoreeritakse ja OK, oled harju keskmine, siis saad ka natukene.
Mis siis juhtub? Teevad katse… neil on erinevad premeerimistasemed ning nad teadsid seda. Seni, kuni ülesanne nõudis ainult mehhaanilisi oskusi, töötas see premeerimisskeem ideaalselt. Ehk mida kõrgem tasu, seda paremini tehti tööd ja see on igati arusaadav. Niipea, kui etteantud ülesanne nõudis väiksematki vaimset pingutust, oli tulemus vastupidine – mida suurem präänik, seda kehvem tulemus… Kuidas saab see võimalik olla? Inimesed, kes selle katse läbi viisid, olid oma ala helgemad pead ja ülikoolide professorid ja leidsid katse käigus seda, et niipea kui ülesanne vajas veidigi mõtlemist ning polnud “käe sees”, präänik enam ei töötanud. Selline tulemus tundub olevat üks väga veider sotsialistlik vandenõu.
Eesel ja porgand
Vandenõuteoreetikutele antakse vihje, et seda uuringut rahastas USA Föderaalreservpank. See on jällegi nii tuntud kui veel olla saab ning defineerib käitumuslikud füüsikaseadused. Kuna see tundus nii veider test olevat, siis otsustati seda katset läbi viia mujal. Seega leiti, et 50 dollarit ei ole ülikooliprofessoritele mingiks motivatsiooniks, et parem võiks minna kuhugi sinna, kus 50 dollarit ka midagi tähendab.
Selleks mindi Indiasse Maduraisse, kus 50-60 dollarit on väga suur summa raha. Seal pakuti preemiaks algelise soorituse eest ühe nädala töötasu, keskmise soorituse eest kuu töötasu ning suurepärase soorituse eest kahe kuu töötasu. Tulemuseks oli aga midagi täiesti kummalist – inimesed, kes said said oma keskmist tasu, ei teinud sooritust paremini kui need, kes said madalat ja need, kes said kõrget tasu, läbisid katse kõige viletsamalt. Suurem stiimul viis kõige viletsama tulemuseni. Mis aga selle kõige juures eriti huvitav on, et see tulemus ei ole üldse anomaalia nagu võiks arvata, sest seda katset viidi läbi ikka ja jälle erinevate psühholoogide, sotsioloogide ja majandusteadlaste poolt.
Sellised lihtsad otsesed ülesanded, kui sa teed seda, siis saad seda, toimisid suurepäraselt. Täpselt nagu eeslile porgandi näitamine, et ta edasi liiguks. Niipea, kui ülesanded muutusid veidigi raskemaks, nõudsid mõtisklemist ning loomingulist mõtlemist, siis seda sorti preemiad ei töötanud.
Fakt on see, et lihttöölisele on raha motivatsiooniks, aga seda kummalisel moel, kui ei maksa piisavalt, ei ole nad ka piisavalt motiveeritud. Paradoks on see, et inimestele tuleb maksta nii palju, et raha number ei mängiks enam rolli, siis niipea, kui nad ei pea enam rahale mõtlema, mõtlevad nad hoopis tööle. Niipea, kui oled seda teinud, ilmnevad kolm tegurit, mis teadlaste sõnul viivad paremate sooritusteni, rääkimata isikliku rahuoluni.
