Tehnoloogia ajastu on kaasa toonud kontrollitud ühiskonna järk- järgulise ilmumise. Sellist ühiskonda kontrollib eliit, kellel puudub side traditsiooniliste inimühiskonna väärtustega ja see side on pidevalt vähenemas. Ilmselt on eesmärgiks tagada lakkamatu järelevalve igale kodanikule. See süsteem valib enda seast juhid, kellel on võimalikult vähe seoseid reaalsusega. Sest vaid nemad suudavad teenindada süsteemi nii, nagu süsteemile tarvis on. Süsteem aga tagab vastutasuks selle, et nende panga arvetele kogutavate numbrite arv kasvaks võimalikult kiiresti ja selle rituaaliga pannakse paika ühiskondliku staatuse näitajad. Kuid need numbrid ja allaheitlikkus süsteemile on ainus asi, mida neil inimsusele pakkuda on. Seega me oleme inimkonnaga liikumas punkti, kus te sünnite robotina, teid kasvatatakse robotiks, teid programmeeritakse robotiks ja te surete robotina.

Seega tekib küsimus kas te jõuate enda elu jooksu üldse küsimuseni – kes te olete ja mida te tahate ? Ja kui jõuate, siis te ei oska  ilmselt peale pangaarve numbri enam midagi vastatagi. Meie biorobotile tehakse aga selgeks, et pangaarvel olevate numbrite suurusest sõltub tema õnne ja heaolureiting.

Teile öeldakse, et mida paremini te seda süsteemi teenindate, siis seda õnnelikumaks te saate. Teile luuakse illusioon, et kultuur on vaid selleks, et sellise süsteemiga kohanduda ja sellest sõltub teie ellujäämine. See on süsteem, kus kõik inimeste vahelised suhted baseeruvad peamiselt võimul, hirmul, manipulatsioonil ja valedel. Ning mitte miski selles süsteemis ei ole enam tõeline inimeste vaheline suhtlemine, vaid programm.

Kõik mida teie juhtimiseks vaja, on jupp fiiberoptilist kaablit, mille kaudu saab näidata teile liikuvate piltide illusiooni, millega programmeeritakse tavakodanikku käituma. Selle kaudu luuakse meie reaalsustaju ja midagi, mida olete harjunud nimetama eluks. Me ei mõtle sellele, kelle tõlgendus see on ja milleks meile seda üldse näidatakse.

Foto: today.com
Foto: today.com

Kuid just see määrab selle, kuidas me käitume, ennast riidesse paneme, mida me sööme, mida ostame või millist tööd me teha tahame, sest just see töö on prestiižne. See tähendab, et me oleme juhitud kellegi teise tahtest, kuni selleni et me enda tahet enam ei oskagi formuleerida. Nii kaugeneb ühiskond reaalsutajust, sest see mis toimub ja mida kogeme on toodetud, mitte meie reaalse elu juurde kuuluv ega samas ka oluline. Asi liigub kuni selleni välja, et me ei tea enam isegi, miks me selle etendust ja selle juurde kuuluvat butafooriat vajame. Teile on vaid öeldud, et teil on neid tarvis ja teie osaks on vaid vastavalt reageerida. Süsteem aga premeerib teid, kui te vastavalt reageerite. Kes meist ei tahaks olla presidendi või riigi parim sõber.

Me oleme loonud süsteemi, kus me vajame asju. Et teised näeksid seda, mis meil on ja mida nemad tahavad, sest see annab meile võimutunde. Kokkuvõttena taandub kõik see turvatunde rahuldamise vajadusele, mida inimene enam enda perekonnast ja ühiskonnast ei saa.

Kõige selle põhjus on aga see, et inimesed jälgivad ja seejärel jäljendavad moode ja ideaale, mida nad ei mõista. Nad on minetanud võime hinnata isegi seda, kas moevoolud või ideaalid neile kasulik või mitte. Inimene soovib kuuluda mingisugusesse identiteeti, mida nad üksteisele loovad, et olla kõige võimsam, esileküündivam, kõige ilusam ja rikkam inimene. Süsteem aga kujundatakse selliseks, et kõik selles süsteemis vajaks selliste inimeste tuge ja ühendust selliste inimestega.  Seega on ühiskonnas süvenemas olukord, kus kõik meie suhted baseeruvad võimul, hirmul, manipulatsioonil ja valedel.

Sellise ühiskonna teadus on suurepärane, meil on palju erinevaid tehnoloogiaid. Kuid paljud probleemid mida proovitakse lahendada, taasloovad end. Kui tehnoloogiast tingitud geneetiliste muutuste levik jätkub sama kiirusega kui praegu, siis ainus eluvorm, mis sellises süsteemis saab ellu jääda, peab olema võimalikult robustse loomusega.

See on maailm, kus meie sotsiaalsüsteem on kavandatud selliselt, et see soodustaks eraldumist. Meie haridussüsteem on kujundatud nii, et varjata teadmisi. Meie meditsiinisüsteem on kavandatud selliselt, et luua haigusi. Meie majandussüsteem on kujundatud selleks, et varastada rikkust. Meie ühiskond on kujundatud nii, et luua ebavõrdsust ja meie tsivilisatsioon on terviklikult tsiviliseerimata. Me elame tsivilisatsioonis, kus vähemus kontrollib enamust ja see enamus on konkureerima pandud teineteise vastu aina väiksematele ressurssidele, et hoida elus oma perekonda. Probleem seisneb selles, et meie arusaamine on niivõrd fragmenteerunud, et me ei suuda seda enam näha. Nii oleme loonud vabalt karjatataval režiimil eksisteeriva ühiskonna. See toimib põhimõttel, et kui te tahate oma vaenlast alistada, siis kasvatage üles tema lapsed ja seda tehakse ilma teie teadmiseta ja nõusolekut küsimata ning Teile aga luuakse illusioon, et teie lapsed on kindlates kätes. Te näeksite seda, kui te leiaksite aja vaadata, kuid aega teil ei ole, sest ka see on teilt varastatud.

Selliste riikide valitsused kompavad pidevalt lubatavuse piire, lükates inimesi pidevalt inimlikkusest kaugemale. See toimub hoolimata sellest, keda me valime ja vaatamata valitute kinnitustele, et nad tegutsevad rahva huvides. Selline valitsus toimib vaid tänu uskumusele, et see süsteem on reaalne, hoolimata sellest kas on tegemist diktatuuri, monarhia või demokraatiaga. Reaalsus on aga see, et iga võim kuritarvitab seda võimu, mis on tagatud talle rahva poolt, keda ta valitseb, uskudes samas sellesse, et võim ja struktuur milles nad elavad, on reaalne. Teid õpetatakse pühakirjatekstidest näpuga järge ajama tegelike lahenditeni jõudmata. Te ei suuda teadvustada ja nõuda isegi seda, et valitsus teie elujärge parandaks. Me ei suuda teadvustada isegi seda, et valitsused on ju loodud selleks, et teenindada inimkonna vajadusi, mitte vastupidi.

Tavakodanikust on kujundatud meie võimusüsteemile legaalne ori, kes tuleb allutada võimule ja panna ta võimule meelepärasesse vangikongi istuma. Või nagu Gabriel Ivole kunagi ütles – et sinu jõud ja võim on sinu vangitorn. Kuid need trellid selle vangitorni uksel on vaid tänu inimese uskumusele, et süsteem on reaalne. See on ainus põhjus, mis paneb teid maksma maamaksu teile endale kuuluva maa eest või töötasu, korruptiivsele valitsusele, kes loob selle tulemusena sellise seadusandluse, et teie käest saaks seadusandlikul alusel ära võtta või kontrollida kõik, mis teil on.

Foto: thoughtpursuits.com
Foto: thoughtpursuits.com

Ainus valik, mis teile antakse on uskuda sellese, et asi peabki nii olema ja et usute sellesse, sest teised teevad ka nii. See on orjastamine avalike teenrite poolt, kes eraldavad teid ühiskonnast, et teie üle valitseda. Seda on kerge teha läbi selle, et teile tuleb öelda, et kõik teid ümbritsevad inimesed on teie konkurendid. Teid õpetatakse hindama teineteist vaid erinevuste alusel ja mängima süüdistamise mängu, et te saaksite välja elada viha teiste endasuguste vastu, et te saaksite tunda et olete midagi korda saatnud. See on kui religioon, mis röövib teid aegamisi paljaks teile kuuluvast maast ja esivanemate kultuuripärandist.

Süsteem, mis võiks vabastada ja volitada rahva, ei saa mitte kunagi rakendatud süsteemi poolt, kelle eesmärk on teid orjastada. Ravi saab leida vaid loodusseadustest ja rahvast, kes neid teavad ja austavad. Mitte kunagi varem pole olnud maailma ajaloos võimalust inimkonnana aru saada sellest, kes me oleme ja miks me oleme. Kuid tänapäeval ei oska me neid küsimusi esitada. Sest meile pole seda õpetatud. Vaid koos saame me tagasi võtta enda pärandi ja tulevase põlvkonna sünniõiguse, kelle võim on meilt röövinud. Selliseid muutuste algoritme saab luua evolutsiooniliselt, aga meile on õpetatud vaid revolutsioonilist arengut, mis surub tavakodanikud revolutsionääride poolt etteantud raami, kus nad ei oska enam vahet teha mis on hea ja mis halb. Ja revolutsionääride ülesandeks on neile öelda mis on õige ja, mis vale ning selle kaudu saavutatakse võim.

Muutumisvõimet nimetatakse selles ühiskonnas kodanikuallumatuseks, unustades et ilma kodanikuallumatuseta ei saa demokraatia eksisteeridagi, kuid just seda te kardate. Kardate astuda isegi esimest sammu sellel allumatuse teel, sest, mitte keegi pole teile luba andnud ja mitte kelleltki pole seda ka küsida. Kui te nii mõtlete, siis te olete võimu teener ja teid valitsetakse võimu nõusoleku kaudu. Kuid valitsus peab olema teie teener, mitte orjapidaja või täitma loomakarja elektrikarjuse funktsiooni. Selliselt manipuleeriv võim on ebakindel ja tema ainus eesmärk on saavutada võimu teie üle. Kui süsteem on ebakindel, siis ta lähtub vajadusest kõike kontrollida. Ainus mida nad selles olukorras suudavad teile pakkuda on see, et nende võimu kestmine on hädaohus ning teie kohustuseks on likvideerida ja lämmatada kõik ohud, mis seda võimu võivad ohustada. Võimu ülesandeks on sellises olukorras panna pööbel konkureerima võimu tunnustuse üle, mis talle võimu ohustava elemendi likvideerimisel sülle langeb. Tegelikkuses on see aga enesetapp, sest võim kaotab igasuguse immuunsuse ennast kaitsta. Ta on nagu aidsihaige, kes ei sure mitte aidsi vaid selle tüsistusena ilmnevasse kopsupõletikku ja selle ilmnemisel peetakse seda juba paratamatuseks.

Eelmine artikkelTeistmoodi kaeraküpsised
Järgmine artikkelAnalüüsides 9/11 – Laiaulatusliku pettuse skeem – eestikeelsete subtiitritega – parandatud
Einar Eiland
Esimeselt kõrghariduselt olen ehitus insener, teiselt kõrghariduselt olen lõpetanud sostaiaalmajanduse instituudi majandusökonoomika ja ettevõtluse erialal MG.

5 KOMMENTAARID

  1. No nii, jõudsite ka selleni! Täpselt aastarvu ei mäleta enam, aga oli enne1998. aastat, kui osalesin töökaaslase tudengist tütre uurimistöös riigi ja ühiskonna kohta! Selle tulemusena olin ma kogu kollektiivis ainus, kes arvas, et riik on inimese jaoks, mitte vastupidi! Hetkel töötan koolis, kus juhtkond käitub täpselt kirjeldatule vastavalt, püüab oma ebakindlust artiklis näidatud viisil kindlustada! Õpetajad nimetavad pidevat stopperiga tööaja mõõtmist tabavalt tagumikutundideks, sest töine panus pole oluline, kahjuks! Mina kuulsin sellistest töötundidest esmakordselt! Kahe käega olen poolt ka väitele, et ÜLIKOOL MATSI EI RIKU!

  2. No nii, jõudsite ka selleni! Täpselt aastarvu ei mäleta enam, aga oli enne1998. aastat, kui osalesin töökaaslase tudengist tütre uurimistöös riigi ja ühiskonna kohta! Selle tulemusena olin ma kogu kollektiivis ainus, kes arvas, et riik on inimese jaoks, mitte vastupidi! Hetkel töötan koolis, kus juhtkond käitub täpselt kirjeldatule vastavalt, püüab oma ebakindlust artiklis näidatud viisil kindlustada! Õpetajad nimetavad pidevat stopperiga tööaja mõõtmist tabavalt tagumikutundideks, sest töine panus pole oluline, kahjuks! Mina kuulsin sellistest töötundidest esmakordselt! Kahe käega olen poolt ka väitele, et ÜLIKOOL MATSI EI RIKU!

  3. Mõni aeg tagasi mõtlesin sellest kõigest….elust… Ma küsin endalt miks seda teeme. Miks elame selle võrratu perfektse süsteemi järgi. Miks anname süsteemile kõige väärtuslikuma eluosa. Me veedame terve nooruse koolis, et tagada kindel töökoht kus veedame teisepoole noorusest kuniks olema peast hallid. Omada uhket kodu, vinget neljarattalist, kalleid ürpe ja ajada taga materialistlikku elu. Kõik selleks, et avaldada kellelegi muljet ehk olla parem teisest inimesest? Elame nagu suures kindluses mille kõrged müürid on kellegi loodud meie mõttemaailma piiramiseks ega lase mõelda selle üle mis oleks tegelikult elus vajalik, mis teeks meid õnnelikuks ja laseks olla just täpselt see kes oleme. Olla sõltumatu sellest süsteemist mille eesmärgiks on üks mõistus ehk süsteem kus me elame, mõtleme, käitume sama moodi nagu kõik ülejäänud inimesed. Me oleme täielikult süsteemi orjad. Kas me seda nimetamegi eluks?

  4. Mõni aeg tagasi mõtlesin sellest kõigest….elust… Ma küsin endalt miks seda teeme. Miks elame selle võrratu perfektse süsteemi järgi. Miks anname süsteemile kõige väärtuslikuma eluosa. Me veedame terve nooruse koolis, et tagada kindel töökoht kus veedame teisepoole noorusest kuniks olema peast hallid. Omada uhket kodu, vinget neljarattalist, kalleid ürpe ja ajada taga materialistlikku elu. Kõik selleks, et avaldada kellelegi muljet ehk olla parem teisest inimesest? Elame nagu suures kindluses mille kõrged müürid on kellegi loodud meie mõttemaailma piiramiseks ega lase mõelda selle üle mis oleks tegelikult elus vajalik, mis teeks meid õnnelikuks ja laseks olla just täpselt see kes oleme. Olla sõltumatu sellest süsteemist mille eesmärgiks on üks mõistus ehk süsteem kus me elame, mõtleme, käitume sama moodi nagu kõik ülejäänud inimesed. Me oleme täielikult süsteemi orjad. Kas me seda nimetamegi eluks?

JÄTA OMA VASTUSES

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia