“Valimised” on ukse ees ja siinkohal oleks paslik endalt küsida, millistele juba valitutest ja uuesti valituteks saada soovivatest patsientidest võiks allkirjeldatud diagnoosi panna. Selleks tuleb appi arst Andres Lindmäe.
Unelmad ja tegelikkus ehk isehakanud eliit
Eliit peaks definitsiooni kohaselt olema rahva parim osa, „maa sool“, eeskuju. See lugu on poliitilisest eliidist, milleks Eestis valdavalt peetakse presidenti, valitsuse ja riigikogu liikmeid. Poliitikute puhul minu käsi tõrgub sõna eliit kirjutama, kui, siis jutumärkides. Niivõrd suur on vastuolu definitsiooni, ootuste-lootuste ja tegelikkuse vahel, seda nii Eestis kui ka mujal maailmas. Rahva suhtumine poliitikutesse on valdavalt ja süvenevalt negatiivne ja seda ilmselt teenitult. Harvardi Ülikooli viimane küsitlus noorte ameeriklaste poliitiliste eelistuste suhtes näitab, et usaldus presidendi, sõjaväe, kongressi, ülemkohtu ja föderaalvalitsuse kui terviku vastu on langenud ajaloolisse madalseisu.
Me võime eliidi definitsiooni kummi venitada nii- ja teistpidi, julgen siiski öelda, et enamuse inimeste arusaam eliidist on midagi, mida võib pidada endast kõrgemaks, väärikamaks… Inimesed, keda tõepoolest usaldaks rahvast juhtima, peaksid olema tajutavate tõeliste väärtustega. Kas aga meid valitsevad ja sellele positsioonile pürgijad seda austavat nimetust valdavalt väärivad? Ma ilmselt ei räägi vaid enda eest, kui väidan, et Eestis ollakse nõus eliidiks pidama vaid eetilist eliiti. Inimesi, kelle poole tõepoolest ülespoole vaadata ja neid eeskujuks pidada. Positsioon (amet) ei tee kellestki veel eliiti, isikuomadused teevad! Poliitiline eliit Eestis ja ka mujal maailmas on end ise sellele positsioonile upitanud ja arvanud ning valimised toetavad illusiooni, et ka inimesed neid eliidiks peavad.
Kes või mis on siis see ennast poliitiliseks eliidiks pidav seltskond? Vajaksin Enn Vetemaa sulge, et koostada poliitikute välimääraja. Jaotamise variante on mitmeid – kompleksides võimuiharad, ideetud lapspoliitikud, sooja koha ja hea pensioni soovijad, „kasulikud idioodid“, „väikesed moosivargad“… Meid valitsema pürgijate „Issanda loomaaed“ on sel aastal eriliselt kirju, aga kõigil poliitikutel on ühine mentaliteet – nad arvavad, et neil on täievoliline õigus inimestelt nende töö vilju (maksude näol) vägivalla ähvardusel röövida ja röövitut siis oma suva järgi jaotada. Riiklikul vägivallal põhinev võimustruktuur on seda siiani võimaldanud. Kas nii jääbki?
Selge, et üldistada ei tohi, samas on ühisjooni, mida eirata oleks rumal. Miks ometi nii? Kuhu jääb (vähemalt võimulolijate endi poolt oodatud) rahvapoolne austav suhtumine? Poliitikud arvavad ennast eliidiks, Linnar Priimägi on avalikult poliitikuid nimetanud parasiitideks (muidugi ei ole ta esimene ega viimane selle termini kasutaja). Vastuolu on selge. Huvitav, miks ometi on USA neljatärnikindral George Patton öelnud, et poliitikud on üks madalamaid eluvorme?
Juba aastal 1552 kirjutas Prantsuse õigusfilosoofia üliõpilane Etienne De La Boetie 25-leheküljelise essee „Arutlus vabatahtliku orjuse olemusest“. See oli siis, kui ÕIGUSteaduse õppimine oli veel õigluse, vale ja õige filosoofia. Sisuliselt ta arutles, kuidas miljonid Prantsusmaa kodanikud lubavad enda üle valitseda muidu tühistel inimestel. Ei midagi uut siin päikse all…
Mariann Joonase Telegram.ee portaalis hiljuti ilmunud artiklis püstitatud avalik küsimus poliitikutele, et kaua te veel lolli mängite, on siiani vastuseta ja pani mõtlema. Loomulikult ei saa sellele küsimusele vastust poliitikutelt, seepärast üritan vastata mittepotiitkuna: kuna see „lolli mängimine“ on neile eluliselt vajalik, siis nad ei lõpeta seda tegevust enne, kuni inimesed enam ei anna valimistel mandaati poliitikutele ennast valitseda. Miks? Põhjalikumalt uurides nimelt selgub, et tegelikkuses on enamusel karjääripoliitikutest tõepoolest hoopis teistsugune maailmatunnetus, kui tavalistel inimestel…
Poliitikud kui psühhopaadid
Poliitikud on üks madalamaid eluvorme. USA neljatärnikindral George Patton
Psühhopaatia/sotsiopaatia on meditsiiniline diagnoos. Arstina tean, et mõnda probleemi-haigust on diagnoosida ülilihtne, siinkohal on aga tegemist keerulise diagnoosiga, kuna psühhopaadid oskavad oma kalduvusi hoolikalt ja hästi maskeerida. Erinevate uuringute kohaselt on maailmas inimestest 4-6% psühhopaate-sotsiopaate. Mida kujutavad endast need inimesed ja miks on see teadmine meile nii tähtis?
Professor Robert Hare poolt kirja pandud psühhopaatide tunnusjooned on (lühendatult) järgmised:
- Pealiskaudne sarm – psühhopaadid oskavad suurepäraselt panna ette maski, et näida armastusväärne ja meeldiv.
- Kõrgendatud enesehinnang – nad arvavad, et on targemad ja võimekamad, kui nad tegelikult on
- Patoloogiline valetamine – psühhopaadil puudub südametunnistus ja kaastunne, seetõttu on nad väga loomulikud valetajad, tihti kaasneb ka hea demagoogiline kõneoskus.
- Inimestega manipuleerimine ja kontrollivajadus – väga erinevaid manipulatsioonivõtteid kasutades üritatakse teisi oma huvides panna tegema asju, mida need muidu ei teeks.
- Süütunde puudumine – süü- ja kahetsustunde puudumine on selge tunnus, tihti süüdistatakse hoopis ohvrit.
- Empaatia puudumine – psühhopaatidel puudub tihti võime suheteks, mis ei põhine nendepoolsel ekspluateerimisel. Nad võivad leida hingesugusulust vaid teiste psühhopaatidega, sedagi pragmaatilistel ja eesmärgipõhistel kaalutlustel.
- Emotsionaalne külmus – sündmused, nagu surm, vigastused, tapmised, mis tavalisel inimesel põhjustavad sügavaid üleelamisi, jätavad psühhopaadi täiesti emotsioonituks.
- Ebarealistlikud eesmärgid – need on saavutamatud, kuna põhinevad oma võimete ja saavutuste ülehindamisel.
- Parasiitlik eluviis – soovivad elada teiste arvelt emotsionaalselt, füüsiliselt, majanduslikult.
Kõlab nagu karjääripoliitik?
Ja nii ongi, poliitikute hulgas on kirjeldatud hälbega isikute kontsentratsioon palju suurem, kui tavapopulatsiooni seas. Nähtusel on lihtne põhjus – sotsoipaatidel on veel üks suur ühisosa, mida võiksime teada – neid tõmbab magnetina VÕIM. Võim annab VÕIMaluse ja toob välja seni võib olla hästivarjatud jooned. Ei ole vaja inimesega koos „sada puuda soola ära süüa“, et teada, kes ta selline on. On palju lihtsam tee – anna inimesele võim… Professor Hare on öelnud, et andetumad psühhopaadid võivad kahjustada väheseid, talendikad psühhopaadid võivad purustada ühiskondi. Ei hakka siinkohal diagnoosima Eesti poliitikuid ja poliitikasse pürgijaid, jäägu see iga Eesti inimese avastada ja hinnata, ettevaatlik tasub aga olla – ja väga.
Dr. Hervey Cleckley kirjutas esimese kliinilise psühhopaatia kirjelduse aastal 1941. Dr. Lobaczewski oma raamatus „Poliitiline poneroloogia (Teadus kurjuse olemusest kohandatuna poliitikale)“ – Political Ponerology (A Science on the Nature of Evil Adjusted for Political Purposes) kinnitab Dr. Cleckley väiteid, kirjeldades kurjuse kontseptsiooni läbi vaimse häire väljenduse.
Psühhopaatide osakaal on suurem ka muude kõrget saavutussoovi nõudvate elualade hulgas, nagu korporatsioonide tippjuhid, börsimaaklerid, tippsportlased… Kuid poliitika võimaldab kõige paremini realiseerida psühhopaatide eeldusi ja rahuldada nende vajadusi.
Poliitikud on maailmas korda saatnud kõige koletumaid kuritegusid. Kes on maailmas enim tapnud ja hävitanud– poliitikud! Mao Ze Dong, Lenin, Stalin, Hitler, Pol Poth – nimekiri on pikk ja nende kõigi ühisnimetaja on – poliitikud, paljud neist demokraatlikult valitud. Viimase saja aasta jooksul on poliitikute riikliku vägivalla poolt tapetud hinnanguliselt 120 miljonit.
Nüüd on meil kognitiivne dissonants viidud äärmuseni – maailma võimsaima riigi president on, kui asju õigete nimedega nimetada, Nobeli rahupreemia laureaat ja psühhopaadist massimõrvar. Või kuidas te teisiti nimetaksite näiteks droonidega otsustuskorras „terrorismis kahtlustatavate“ tapmist, tihti kaasnevate ohvritega täiesti kõrvaliste süütute inimeste, naiste ja laste seas? Kas saab end võimule manipuleerinud „parimaid sotsiopaate“, kes on loonud valedel põhineva süsteemi ja seda vägivalla abil toeavad, nimetada eliidiks? Muide, Nobeli rahupreemia kandidaat oli ka Hitler.
Lenini väitel iga köögitüdruk võib valitseda riiki. Jah, valitseda jõupositsioonilt võib tõepoolest iga loll, ja lolli valitsus on kahjulik, selge see. Kui suur on aga kahju, kui valitseb psühhopaadist kurjategija? Kui on hoopis nii, et ajaloos suuremate sõdade ja totalitaarsete diktatuurirezhiimide puudumine on vaid vaheetapp, et miskipärast pole olnud võimalust või vajadust nende järele või siis puudus piisavalt andekas psühhopaat?
Autor: Andres Lindmäe
Täismahus Andres Lindmäe artiklit loe edasi Terviseportaalist
Loe!