Miks mõned jõuavad tippu ja teised ei liigu paigastki?

Kui aga sellest esimesest hirmust ja tõrksusest üle saada ja oled endale asjad ausalt selgeks teinud, mis seda „ei taha“ ja „ei saa“ reaktsiooni tegelikult toitis, siis võid ootamatult saada taipamise, et see esimene reaktsioon ei ole üldse jätkusuutlik ning tegelikult ei ole siin midagi hirmsat. Just sellel momendil hakkab tasapisi tekkima ka motivatsioon. Mitte mingi suur, üllas ega kindel: „ma tahan“, vaid pigem selline ettevaatlikum ja häbelikum sisemine nihe, mis on selgelt olemas ja ütleb. „äkki siiski…?“

Sinu sisemine hääl justkui sositaks sulle: „kujuta ette, mis tunne see oleks, kui sa päriselt selle ära teeksid“. See on koht, kus hakkad nägema valikut. Mitte kohustust, vaid võimalust. Perspektiivi, mis alles hetk tagasi tundus olevat täielikult suletud.

Tegemist ei ole veel selge teekonna ega kindla usuga iseendasse, aga nüüd on olemas soov. Mõista tuleb seda, et soov on äärmiselt oluline. „Ma tahan“ on lubadus endale. See ei ole küll veel tegevus, aga see on juba kavatsus edasi liikuda.

On täiesti normaalne, et inimestena ei taha me midagi, mis meid hirmutab ja sealt ka need varasemad reaktsioonid: „ma ei taha“,  „ma ei saa“ jne. Need on kõik kaitsed. Aga, kui tekib juba soov, olgu see siis kasvõi õhkõrn, siis hakkab sees kasvama ka uskumus, et võibolla ongi kõik võimalik. Äkki ma päriselt suudan. See on juba suur asi, sest sa annad endale loa valida uusi suundi ja võimalusi ja mitte ainult reageerida vanade mustrite põhjal.

Mõista tuleb seda, et edasi ei saa liikuda enne, kui sul pole mitte kõige väiksematki aimu sellest, kuidas sa end pärast tunda tahad. Just see sisemine pilt tulemusest toidab sinu tahtmist. Kui jõuad selle „ma tahan või ma tahaksin“ mõtteni, siis see on juba edasi liikumine. Väikene nihkumine teises suunas. Ja selle liikumise väärtus on kordades suurem, kui esmapilgul paistab.