2Piiratud võimaluste tunnistamine: „ma ei saa“
Kui see esimene sisemine vastureaktsioon on veidi aega podisenud ja vaibunud, tekib järgmine tuttav fraas: „ma ei saa.“ See kõlab nagu ratsionaalne hinnang, kuigi tegelikult on tegemist hirmuga, mida ma endale ei tunnista ja millele otsa ei taha vaadata.
„Ma ei saa“ tähendab sageli hoopis seda, et me kardame, et me ei ole piisavad. Kardame läbi kukkuda. Kardame, et teised märkavad või näevad, kui me ebaõnnestume. Või mis veelgi hullem, et me ise näeme oma ebaõnnestumist ja peame sellega siis silmitsi seisma. Kes meist tahaks endale tunnistada oma ebaõnnestumist? Selleks, et seda ei juhtuks on lihtne juba eos asi elimineerida. Selle faasi juures on paradoksaalne see, et me võime olla täiesti võimelised konkreetse asja hetkega edukat ära tegema, aga hirm on suurem kui usk endasse.
Tihti näen sama reaktsiooni ka teistes ja inimesed ütlevad: „ma ei saa“ nii kiiresti ja automaatselt, et neil pole võimalustki päriselt proovida. Nad joonistavad oma peas välja kogu katastroofi, mis kõik võiks juhtuda, kui nad astuksid selle sammu tegutsemise suunas. See nende ettekujutatud katastroof on neile nii tõetruu, et nad otsustavad parem paigale jääda. Pigem istuvad ja mõtlevad, et oh, polegi vaja. Tegelikult on vaja, aga nagu me teame, siis hirmul on suured silmad.
