Miks mõned jõuavad tippu ja teised ei liigu paigastki?

Alles siis, kui oled endas ausalt läbi käinud kõik eelnevad kihid ja jõudnud küsimuseni: “kuidas ma saan?”, tekib hetk, kus tagasitee kaotab oma võlu. Sa pole enam mõtete juures, vaid oled liikunud edasi tegude juurde. Märk sellest, et oled jõudnud tegudeni algab fraasiga: „Ma proovin.”

Mõista tuleb ka seda, et „ma proovin“ ei ole garantii, et sa kindlasti õnnestud. See on tõdemus ja luba endal proovida. Selle välja ütlemisega hakkab sinu maailm muutuma ja sa annad endale võimaluse. Sa ei ole enam passiivne vaatleja, kes istub oma hirmude keskel ja ootab ideaalset hetke. Sa oled inimene, kes on nõus tegema esimest sammu ja see on juba suur muutus.

See on hetk, kus paljud ebaõnnestuvad. Miks? Sest nad tahavad näha tulemusi enne pingutuste tegemisi. Nad tahavad kinnitust ja garantiid, et kõik läheb hästi, enne kui nad üldse end liigutama hakkavad. Paraku see ei käi nii. „Ma proovin“ tähendab seda, et sa teed selle esimese sammu ebamugavusse ja lased endal natukene tunda seda sisemist hirmu. Sa valid riskida ja sa otsustad enam mitte põgeneda. Isegi siis, kui sa tegelikult ei tea, kas sa suudad seda teha või mitte.

Sa ei pruugi üldse kindel olla, et sa suudad, aga mingi osa sinust teab, et sa ei taha enam jääda „ma tahan“ tsooni kinni. Kui oled teinud otsuse liikuda edasi, siis siin algab töö. Töö, mis koosneb õppimisest, läbikukkumistest, tõusmistest, kohanemistest, uuesti proovimistest ja veelkord tõusmistest. See kõik käib selle sisemise hirmu juurde, aga sa tegutsed ikka edasi ja ei anna alla. Ühel hetkel märkad, et võibolla sa ei suuda kõike, aga tahad teada, mida sa suudad. Kui lased endal proovida, siis võivad tulemused sind ennastki üllatada, sest asjad hakkavad juhtuma. Ja see on tohutult väärtuslik koht.