Konfliktid ja oma tõe pealesurumine
Konfliktid tekivad sageli siis, kui püütakse oma tõde teistele peale suruda. Konstellatsiooni vaatenurgast võib see peegeldada süsteemis olevat tasakaalustamatust – näiteks vajadust kaitsta oma kohta perekonnas või kogukonnas. Kui keegi usub, et tema vaade on ainuõige, võib ta alateadlikult tunda, et teistsugune tõde ohustab tema identiteeti või kuuluvust. See on eriti ilmne siis, kui reptiilne või limbiline aju võtab ohtu tajudes juhtrolli, jättes neokorteksiga seotud ratsionaalse mõtlemise tahaplaanile.
Konstellatsioonitöö ja erinevad teraapiad aitavad selliseid konflikte lahendada, tuues esile sügavamad põhjused. Näiteks võib selguda, et kahe inimese vaheline tüli peegeldab nende suguvõsade erinevaid väärtusi või lahendamata traumasid. Lahendus peitub sageli selles, et mõlemad pooled tunnustavad teise tõde, ilma et peaksid oma tõest loobuma. See loob ruumi vastastikusele mõistmisele ja koostööle.
Üka eluline näide – mäletan enda konstellatsiooniõpingute esimest moodulit, kui uksest sisse astus naine, keda elus esimest korda nägin ja minus kerkis üles selline viha, et olin valmis inimese seal samas maha lööma. Huvitav oli ka see, et sel naisel oli minu suunas sama taju. Me mõlemad olime täiesti hämmingus, sest kohtusime esimest korda, siinses elus, seal samas ruumis, aga see füüsiline ja emotsionaalne laeng, mis meie seest tuli oli silmipimestav ja sõna otseses mõttes tappev. Õudusega mõtlesime, milles asi võib olla ja kas tõesti tuleb meil aastaid üksteist taluda ja koos õppida? Teise mooduli lõpuks oli aga viha lahtunud, sest ilmnes meie süsteemide vaheline ebakõla – tuli välja, et meie süsteemid olid kuskil varasemalt seotud olnud mingisuguse sündmuse tõttu ja see oli jäänud lahendamata ning meie kandsime seda endas edasi. Kui see ebakõla väljal välja tuli, tekkis rahunemine ja sealt edasi said meist nn parimad sõbrannad ja suhtleme tänaselgi päeval rõõmsalt edasi. (Olete filmides näinud, kus põlvkondade kaupa inimesed ei tohi näiteks suhelda teise suguvõsa inimestega, sest viha ja vaen sai alguse mitu põlvkonda tagasi nt vaar-vaar-vaarisade vahel, aga keegi isegi ei tea või mäleta, millest see lahkheli tekkis, aga suhelda ikka ei tohi… nt “Romeo ja Julia” lugu)
Tihti on aga nii, kui sõditakse mingisuguse tõe vastu, siis selleks saadakse. Kui paljud teist on oma elus öelnud, et minust ei saa kunagi minu ema või isa või mõnda teist suguvõsas olulist inimest (vend/õde, onu/tädi, vanaema/vanaisa jne, jne)? Et ma ei käitu kunagi nii, kuidas tegi see, teine või kolmas? Ja kui ma nüüd küsin, kuidas teil see õnnestunud on? Võin enda seisukohalt öelda, et olen neid veksleid isegi välja käinud – tervelt kaks. Ühel juhul avastasin end ikka käitumast oma emana, kelleks saada ei soovinud ja teisalt on mul alkoholiga oma vältiv suhe – lihtsalt ei meeldi, isegi lõhn ajab südame pahaks. Mis aga ei tähenda seda, et üks või teine viis oleks ebaõnnestumine või õnnestumine. Ühel juhul sõdisin vastu ja alateadvuse kaitseks hakkasin ikkagi emaks, kellega ei nõustunud, sest ma ei osanud teisiti. Teisel juhul põgenesin isa alkoholismi eest. Fakt on aga see, et mõlemal juhul tuli tööd teha nende valupunktidega, et need lahendatud saaks. Nii ka teil – kellega/millega sõdite ja ei nõustu ning kelle/mille eest paaniliselt põgeneda üritatate. Mõlemal juhul tuleb nõustuda nende inimeste ja/või toimunud sündmustega, neid tunnistada ja kõigele ka koht anda. Ka kõigile vägistajatele, mõrvaritele, ohvritele – austada tuleb kõiki süsteemis olevaid inimesi ja sündmusi, isegi kui need tunduvad mõistusevastased – aga see on tõde ja need sündmused on süsteemis aset leidnud ning kui neile kohta ei anta, on raske elada ka oma elu, sest teis elavad “oma elu” edasi alateadlikud süsteemsed valupunktid ning need ei lase teil oma elu enne ka täielikult elada, kuni neid pole tunnistatud ja neile kohta antud.
