Kui vana mina variseb ja uus pole sündinud

Kas ja kui tihti oled sa oma elus päriselt pausi teinud ning mõelnud, miks sa siin oled just sellisena nagu oled? Mitte milline peaksid olema, vaid milline sa tegelikult oled.
Minu elus on neid hetki olnud mitmeid. Iga kord, kui elu on sundinud mind seisatama, on see alguses tundunud hirmutav ja ebamugav, kuid hiljem olen aru saanud, et just need pausid on olnud mu elu kõige olulisemad pöördepunktid. Ja täna tahan neid mõtteid ka sinuga põrgatada.

Enne kui teemasse läheme, oled sa võibolla märganud, et Hingepeegli lehel on praegu toimumas mõned muudatused ja ka tänase postituse vorm on veidi teistsugune kui varem. Teeme seda kindla eesmärgiga: katsetame erinevaid viise, et leida lahendus, mis oleks sulle, kui lugejale, kõige mugavam ja selgem. Kõik need muutused lähevad omamoodi kokku ka tänase postitusega, sest mingis mõttes oleme ka ise jõudnud järjekordsesse eksistentsiaalsesse kriisi ning elu kurss näitab uut teed. Loomulikult võiks kõik lehel toimuvad muudatused korraga ära teha, aga see pole eesmärk, vaid pigem liikuda tasa ja targu, samas kindlalt sihi suunas. Loodame, et siinsed pisikesed muutused on ka sulle, kui lugejale, sobilikud ning kui leiad, et tahaksid siit lehelt veel midagi lugeda, siis anna sellest meile ka teada. Jättes postituse alla kommentaar või kirjutades otse meilile.

Kui aga otsid lühikesi ja lakoonilisi postitusi, pean isiklikult vabandama, sest neid pole mina kunagi osanud teha. Ja ausalt öeldes, ma ei ole kindel, kas ma üldse tahaksin neid teha või õppida neid lakooniliselt tegema. Minu jaoks on oluline asjadesse süvenemine, mitte pinnapealne tegutsemine. Ma tahan aru saada, mitte lihtsalt kirjutada kirjutamise pärast selleks, et midagi öelda. Kui selline lähenemine sind häirib või kui sul ei ole aega asjadesse sügavamalt süüvida, siis nii on ja mina seda muuta ei saa. Iga muutus saab tulla ainult inimese seest, tema enda tahtest ja valmisolekust päriselt midagi mõista.

Nüüd aga teema juurde tagasi.

Tänases postituses vaatame põhjalikumalt järgmisi punkte:

1. Kui elu paneb pausile;
2. Mis on tegelikult eksistentsiaalne kriis;
3. Kriisi algus, juured ja käivitajad;
4. Millistel eluetappidel tekib;
5. Kuidas kriisi ära tunda;
6. Ego lammutamine ja teadvuse muutumine;
7. Mida teha, kui oled eksistentsiaalses kriisis;
8. Kuidas kriisist välja tulla;
9. Kriis kui taassünd.

Mõnikord tundub, et elu tõmbab käsipidurit. Kõik töötaks justkui väliselt edasi ja oled nagu õigel rajal, kuid sees on ikka mingi tühjus. Tegemist ei ole halva tuju või väsimusega, pigem tundega, et oled justkui jõudnud kuhugi, aga enam ei tea, miks seal oled ja kus sa oled. Kõige kummalisem on see, et ka keegi teine ei saa sellest päriselt aru, sest pealtäha on sinuga kõik ju korras.  

Eksistentsiaalne kriis on hetk, mil küsid elult: „Kas see, mida ma teen, on üldse minu?“ Tegemist oleks justkui vaikusega enne tormi. Väliselt näib kõik rahulik, aga sees keerleb küsimus, millele vastust pole: „mille nimel ma seda kõike teen?“

Oluline on siin mõista, et eksistentsiaalne kriis ei ole sama, mis depressioon. Depressioonis on peamiselt esindatud jõuetus ja lootusetus, vajadus taastuda ja leida tasakaal. Eksistentsiaalses kriisis on seevastu sinu enda sisemine hääl, mis annab mõista, et sa pead oma elus midagi muutma. Ei saa öelda, et alati oleks tegemist mingi hingevaluga, pigem on tegemist sisemise kutsega kasvada, areneda, minna sügavamale ja elada lõpuks enda elu, mitte kellegi teise oma.

Mehed ja naised kogevad seda erinevalt. Meeste puhul võib kriis alata siis, kui senine edukus enam ei toida. Nad on teinud kõik justkui õigesti, kuid tunnevad end tühjaks pigistatud sidrunina – jõudu enam pole ja midagi on ikka puudu. Naised jõuavad samasse kohta tihti siis, kui nad on aastaid kandnud hoolt teiste vajaduste eest ja unustanud enda vajadused. Ühel hetkel võivad nad tunda, et see vana muster enam ei kanna ja midagi tuleb muuta. Mõlemad jõuavad lõpuks samasse kohta, oma sisemisse vaikusesse, kus tuleb endalt küsida: „Kes ma olen, kui kõik need rollid endalt maha heidan?“

Eksistentsiaalne kriis ei ole lõks. Võta seda kui äratuskella. Pea meeles, et ärkamine ei tule kunagi mugavalt.

Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele “Järgmine”. Järgneb veel kaheksa lehekülge.