Oma tõde ja selle juured
Süsteemse konstellatsiooni järgi kannab iga inimene endas oma suguvõsa mustreid, uskumusi ja traumasid, mis mõjutavad tema maailmapilti. Need võivad olla nähtamatud, ent võimsad – näiteks esivanemate läbielatud kannatused, hirmud või väärtused, mis kanduvad edasi põlvkondade kaupa. Lisaks kujundavad inimest veel kodu, kus üles kasvati ja ka kultuuriline taust, mis annab raamistiku, kuidas maailma mõistetakse. Näiteks võib keegi, kelle esivanemad elasid läbi sõja, kanda endas alateadlikku hirmu puuduse ees, mis mõjutab tema otsuseid ja vaateid rahale või turvalisusele ja mõjutada isegi suheteid toidu ja kehakaaluga.
Inimese aju kolm kihti – reptiilne (ellujäämine), limbiline (emotsioonid) ja neokorteks (loogika) – töötlevad neid mustreid erinevalt. Reptiilne aju reageerib ohule automaatselt, limbiline aju seob kogemused emotsioonidega ja neokorteks püüab luua loogilist seost või lugu. Kui inimese tõde on juurdunud sügavale – näiteks läbi lapsepõlves õpitud uskumuse, et „maailm on ohtlik“ – võib see muutuda automaatseks reaktsiooniks, mida on raske muuta. Konstellatsioonid ja erinevad teraapiad aitavad neid mustreid aga nähtavaks teha, tuues esile, kust on need mustrid pärit ja kuidas need teda mõjutavad ning kuidas neid ümber kujundada.
Üks hea tähelepanek on siin see, et igal inimesel jooksevad peas tema enda isiklikud „slaidid ja filmid“ – mis tähendab seda, et kui inimese elus leidis aset mingi sündmus, siis ta lõi sellest sündmusest omale isikliku pildi vastavalt oma tõlgendusele, aga kas see ka tegelik reaalsus oli, on juba iseküsimus.
Toon siin näiteks inimese lapsepõlves toimunud mingisuguse sündmuse, kus olid esindatud kolm inimest – ütleme siis näiteks laps (inimene ise), tema ema ja isa. Usute või mitte, aga kõigil kolmel osalisel, kes selle sündmusega seotud on, on sellest sündmusest oma arusaam, nägemus ja oma „film“ jooksmas nende peas ja sees. Lapsel, tema emal ja isal – kõigil on erinev “film”. Keegi võis olla näiteks selles sündmuses ohver, keegi võis olla agressor ja keegi võis olla pealtvaataja… Vastavalt sellele „oma tõele“, kuidas sellest sündmusest aru saadakse, kujundatakse ka oma maailmapilt konkreetsest juhtumist. See aga võib realiseeruda lapse enda elus mitmeid kordi erineva nurga alt, kus näiteks suhetes satub see konkreetne laps nii ohvri, agressori kui ka tunnistaja ehk pealtvaataja rolli ning üritab selgust saada, miks teatud sündmused tema elus ikka ja jälle aset leiavad…. Põhjus on lihtne – nimelt on inimese alateadvusele omane üritada terve elu lahendada seda lapsepõlves aset leidnud negatiivset kogemust ja seetõttu paigutab ta alateadlikult erinevaid inimesi erinevatesse rollidesse ja “mängides seda sündmust” erinevate nurkade alt läbi, et ta saaks ükskord selle loo ära lahendada. Mõista tuleb seda, et mitte keegi teine ei saa seda probleemi tema eest ära lahendada, vaid need “näitlejad” (edasises elus olevad inimesed neis rollides – rollide asendajad) ainult tõstavad seda valupunkti aina uuesti ja uuesti üles, aga seda erinevate nurkade alt. Huvitav on see, et inimene on nõus kasvõi oma tõe eest surema. Lisaks tasub mõista seda, et see teema on aga võimalik enda sees ära lahendada ja vaadata otsa sellele, mis haiget teeb.
Kuidas siis seda reaalsust muuta? Kõige lihtsam viis on tulla teraapiasse või konstellatsiooni ja sellega tegeleda. Terapeutidel ja konstellööridel on üks hästi hea ütlus sellise „filmi“ kohta, mis tihti ka “juhtme kokku jooksutab” – ja see on hea. Hetkel soovitan teil mõelda enda elu mõnele sellisele sündmusele – sellele oma tõele ja oma “filmile” enda sees. Ja siis öeldakse teile: “Kui olete ise suutnud selle filmi enda sees kokku kirjutada ja selle endale oma tõe pähe maha müüa, siis suudate selle ka ümber kirjutada ning selle uue tõe enda sees ka vastu võtta…”. Mida see tähendab? Seda, et teie alateadvus suudab kõike muuta ja ümber kirjutada.
