Vastupanu ja avardumise väljakutse
Oma tõest kinnihoidmine on loomulik, sest see annab turvatunde ja identiteedi: „Kes ma olen“, „Kust ma tulen“, „Mida teen; kuidas reageerin; kuhu suundun, jne, jne“. Kuid see võib muutuda ka piiravaks.
Näiteks kui keegi usub, et „ainult raske töö toob edu ja õnne“, võib ta tõrjuda võimalusi, mis tulevad kergemalt ja lihtsamalt, sest need ei sobi kokku tema maailmapildiga. Konstellatsiooni vaatenurgast võib selline uskumus olla seotud suguvõsa väärtustega, mis on kinnistunud põlvkondade jooksul. Vastupanu teistsugusele vaatele tuleneb sageli hirmust kaotada see, mis on tuttav, või alateadlikust lojaalsusest oma suguvõsale.
Aga miks on oluline oma tõde vaidlustada? Avardatud maailmapilt võimaldab näha rohkem võimalusi ja leida tasakaalu. Konstellatsioonitöös või teraapias luuakse ruumi, kus inimene saab uurida oma uskumusi ja nende juuri, nähes, kuidas need on seotud tema perekonna või süsteemiga. Näiteks võib konstellatsiooni käigus selguda, et inimese hirm usaldada teisi on seotud mõne esivanema reetmiskogemusega. Seda mõistes saab ta hakata konkreetset mustrit ka teadlikult muutma, lubades endal näha teisi vaatenurki ja mõista, et iga kord ei reedeta usaldust. See oli siis ja seal, nüüd on aga asjalood teisiti. Selleks, et kuuluda perekonna süsteemi ei tähenda see seda, et peaks edasi kannatama ja olema lojaalne sellele reetmiskogemusele. Kogemus on omandatud ja peresüsteemi saab kuuluda ka siis, kui elatakse oma elu teisiti ja inimesi usaldades.
Oluline on siin mõista seda, et iga lugu tahab jõuda lahenduseni. Kui mingi mälestus “slaid/film” elab teis valulikult edasi, siis tähendab see seda, et te ei ole sellest veel valmis lahti laskma või ei ole veel lahti lastud. Nüüd tasub endalt küsida seda, keda see mälestus teie sees teenib, kes sellest kasu saab? Kas olete ise on valmis muutusteks ja sellest vastupanust loobuma ning avarduma ja liikuma lahenduse suunas?
