3Hirm röövib keskendumise
Kui sisened mingisugusesse olukorda juba mõttega „ma põrun”, on osa sinust juba kaotanud. Sinu mõistus ei tööta enam täielikult sinu kasuks, sest mingi osa sellest on hõivatud ohu pideva jälgimisega. Sa ei saa keskenduda, sest pead samal ajal tõestama iseendale, et su hirm ei täituks.
Seda nähtust on uuritud ka teaduses. Seda nimetatakse stereotüüpohuks ehk olukorraks, kus kardad tõestada teiste negatiivset ootust ja püüdes seda vältida, hakkad seda hoopis ise ellu rakendama. Hirm võtab juhtimise üle ja sa hakkad käituma täpselt nii nagu kardad välja paista. See hirm ongi see, mis ei lase sul päriselt oma potentsiaali välja tuua. Mitte sellepärast, et oskused oleksid kadunud, vaid sest mõte „ära ebaõnnestu” võtab ära ruumi, mida vajad selleks, et olla päriselt kohal iseendana ja särada.
Sinu aju on nagu arvuti. Kui hirm ja ärevus jooksevad pidevalt taustal, jääb järgi vähem mälu ja energiat selle jaoks, mis on ka tõeliselt oluline. Sa tahad keskenduda, aga su mõtted kontrollivad iga liigutust. Sa jälgid ennast, analüüsid iga sõna, püüad kõlada õigesti ja kogu see pingutus kulutab ära sinu vaimse aku.
Mure ja hirm hõivavad suure osa sinu mõtetest ja väsitavad sind seestpoolt. Kui meel on pidevalt täis ärevust, ei jää sinna kohta loovusele ega kohalolule. See viib lõpuks selleni, et mõistus rabab tööd teha, aga sina ise oled kuhugi kadunud. Või nagu öeldakse: “Tuli põleb, aga kedagi pole kodus.”
