Kõik sõnad pole ütlemiseks!

Huvitav on see, et meie kõige sagedasem kaaslane meie eluteel ei ole teps mitte partner, sõber ega ka kolleeg, vaid meie endi sisekõne. See on vaikne hääl, mis meie peas pidevalt mõtteid kommenteerib, otsuseid kaalub ja olukordi hindab – on kui nähtamatu kujundajana, kes ehitab meid tugevaks või murrab vaikselt maha, justkui meie endi toodud „Trooja hobune“. Tihti on jäetud see dialoog tähelepanuta, kuid ometi on see pidevalt kohal. See on meie suurim sõber või vaenlane. Kumb on ta sinul?

Sageli toimub see märkamatult ning ütleme endale automaatselt: “Jälle ma ebaõnnestusin…“, “Ma ei suuda sellega hakkama saada…“, “Ma ei ole piisavalt hea“, “Keegi ei armasta mind” jne., jne. Kõik need laused, mida endale alalõpmata kordame, muutuvad ajapikku uskumusteks ja uskumused kujundavad meie tundeid, valikuid ja võimalusi. Need kõik on justkui loitsud, mida iseendale pidevalt loitsime — ilma, et endale selle mõju teadvustaks. Tegemist on loitsuga, mis ei vaja mingit rituaali, küünalt jne, vaid lihtsalt sinu sisemist uskumust ja pidevat kordust – sinu enda mantrat – ja see hakkab tööle. See töötab vaikselt, ent äärmiselt jõulisel tasandil.

Ent see sisekõne võib olla ka sinu suurim liitlane. Kujuta ette, et sa alustad päeva mõttega: “Ma olen väärtuslik, ma tänan selle uue võimaluse eest, mida tänane päev mulle toob” või „Täna tuleb imeline päev täis erinevaid võimalusi ja õnnistusi.“ Või seisad väljakutse ees ja selmet end halvustada, sa ütled endale: “Ma õpin ja kasvan iga kogemusega” või „See kogemus annab mulle nii palju teadmisi ja oskusi, mis tulevad mulle elus alati kasuks.“ Need lihtsad, ent siirad sisemised laused hakkavad vähehaaval muutma sinu suhtumist, kehalist seisundit ja isegi seda, kuidas sind maailmas vastu võetakse.

Tänapäeva psühholoogia ja neuroteadus kinnitavad samuti, et aju ei tee vahet tegelikkusel ja sisemisel kujutlusel. Kui me kordame toetavaid, loovaid ja positiivseid sisekõnesid, hakkab aju välja töötama mustreid, mis toetavad meie edu ja heaolu.

Näiteks inimene, kes kordab endale enne esinemist: “Ma olen rahulik, keskendunud ja valmis jagama oma sõnumit,” kogeb sageli hoopis teistsugust lavakogemust kui see inimene, kes pomiseb endale: “Nagunii ma unustan midagi ära, mul läheb kõik sassi, keegi ei saa minust aru…” Meeles tuleb pidada seda, et meie sõnad loovad pidevalt erinevaid mentaalseid sildu, kus üks viib kindlusesse, teine ebakindlusse.

Sisekõne kujundamine on harjumus, mida saab teadlikult treenida. Kõik saab alguse aga ühest otsusest – kuulata iseennast rohkem, vaadelda oma sisemisi lauseid ja hakata neid soovi korral muutma. Kui nagunii oled juba oma elu suurim vestluspartner, siis miks mitte teha sellest dialoogist toetav, armastav ja inspireeriv vestlus ja suhe? Tegemist ei ole pelgalt ilusate mõtetega, vaid energeetiliste ankrutega, mis muudavad sinu fookust ja taju, seega ka reaalsust, milles elad.

Järgmiselt leheküljelt saad teada, kuidas oled end ise ära loitsinud ehk ise „endale sõnad peale pannud.“