Sinu mõtted teevad koostööd hirmudega

Meil kõigil on kalduvus otsida ja märgata just seda, mis kinnitab seda, mida me juba usume. Seda nimetatakse kinnituskalduvuseks.

Kui usud tõsimeeli, et “nad suhtuvad minusse halvasti”, hakkadki nägema vaid neid pilke ja „kohmakaid“ pause, mis seda sinu uskumust toetavad. Nopid teravalt üles iga kehakeele mikroviite, mis sobitub sinu peas loodud mustrisse ning mugavalt jätad märkamata kümme neutraalset või positiivset signaali.

Sotsiaalsetes olukordades on teise poole reaktsioon sageli sinu käitumise peegel. Ehk siis, kui sinu toon on juba kaitsev või ettevaatlik, reageerib teine inimene samaga. Ja just nii sünnibki nõiaring, kus sinu hirm saabki reaalsuseks.

Hirm suunab tähelepanu ja käitumist

• Otsid ohtu, mitte võimalust. Kui oled pidevalt valvel, hakkad otsima ohumärke, mitte võimalusi. Sa ei näe enam detaile, milles peitub loovus ja paindlikkus, vaid keskendud sellele, mis võib valesti minna. Sinu meel töötab nagu radar, mis otsib pidevalt “ohutsoone” ja kui neid ei leia, loob need ise – tõestuseks.
• Hirm moonutab tõde. Kui oled pinges, tundub neutraalne tagasiside nagu kriitika. Ebamäärane sõnum võib kõlada peas kui hukkamõist. Sa ei kuule enam, mida öeldi, vaid seda, mida kartsid kuulda. Nii hakkad teiste sõnu tõlgendama läbi hirmu filtri, mitte tegelikkuse.
• Hirm hoiab tagasi. Kui mängid pidevalt turvaliselt ja hoiad end tagasi. Siin aga muutub ettevaatus passiivsuseks ning passiivsus vähendab sinu panust ja väiksem panus toobki halvema tulemuse. See omakorda kinnitab sinu uskumust: “Näed, ma ju ütlesin, et ma ei ole piisavalt hea.”
• Emotsioonid on nakkavad. Ärev toon on nakkav. Kui sina oled pinges, tunnevad kohe seda teisedki. Nad muutuvad vaoshoitumaks ja sina tõlgendad seda, kui külmust/jäikust sinu suhtes ja oledki tagasi samas nõiaringis, mida alguses kartsid. Ja sina kinnitad endale: “Näe, nad suhtuvad minusse nii külmalt.” Sinu sisemine ärevus kirjutab teise inimese reaktsiooni ümber, kuni maailm näibki täpselt nii vaenulik, kui sa arvasid.
• Tagasisideahel. Väike ebaedu tõstab sinus ärevust. Ärevus halvendab iga järgmist sooritust ja uus komistus kinnitab sulle veel kord: “Ma ju teadsin.” See on sisemine ahel, kus iga väike libastumine kinnitab uskumust, mis sind tagasi hoiab.

Kõik need sammud tunduvad tühised, aga kui need korduvad, hakkavad need märkamatult juhtima sinu elu. Pea meeles seda, et kõik saab alguse pisiasjadest. Ja ühel hetkel avastad, et ei tea enam, kas sina lood oma mõtteid või mõtted loovad sind.

• Kui kaitsemehhanism muutub lõksuks. Isetäituvad ennustused pole alati halvad. Evolutsiooniliselt peeti halvima ette kujutamist ellujäämisinstinktiks. Kui eeldasid, et metsas võis olla kiskja, liikusid vaikselt ja tänu sellele jäid ellu. Sama mehhanism aitab ka tänapäeval kriitilistes olukordades toime tulla: lennujuhtimises, kirurgias või küberturvalisuses. Seal on ettevaatlikkus eeliseks, mitte takistuseks. Sa kujutad ette, mis kõik võib viltu minna, ja lood süsteemid, mis sind selles olukorras kaitsevad. Siin kehtib ütlus: „eelda halvimat, aga looda parimat!“

Probleem tekib siis, kui sama kaitseinstinkt liigub suhete, loomingu või õppimisega seotud valdkondadesse, kus sinu edu sõltub puhtalt usaldusest ja koostööst. Seal, kus on vaja avatust ja voolavust, sööb hirm ära paindlikkuse. Ja nii saabki sinu kaitsemehhanismist lõks, mis ei hoia sind enam turvalisuses, vaid lõksus oma enda valveseisundis.