Sinu mõtted teevad koostööd hirmudega

Sa ei saa muuta nähtamatut. Kui tahad murda mõttemustrit, pead esmalt nägema, kuidas see töötab. Küsi endalt ausalt: “Kui ma usun, et see läheb halvasti, siis mida siin teistmoodi teen?” Kirjuta välja, kuidas see usk sind juhib: kas sinu toon muutub pehmemaks või kaitsvamaks; kas hakkad rääkima kiiremini; kas väldid silmsidet; kas küsid vähem või ei küsi üldse.

Need väikesed muutused ongi ahela lülid, mis juhivad tulemust. Kui sa näed, kus ennustus tööle hakkab, saad seda katkestada enne, kui see end täide viib.

Prognoos ei ole saatus. Hirm on halb nõuandja, aga analüüs on kasulik. On täiesti okei öelda: “On olemas 50% tõenäosus, et klient ütleb ei.” Kuid tuleb mõista seda, et see on ainult hinnang, mitte otsus alla anda. Selmet küsi: “Mida ma saan selleks teha, et see 50% muutuks 75%-ks?” Prognoos on fakt; strateegia on sinu valik. Kui need kaks lahus hoida, ei lase sa hirmul end juhtida.

Sõnal on jõud. Meie meel armastab sõna “aga”. Paraku on see pisike sõna nagu nuga ja see lõikab lause pooleks ning katkestab mõtte enne, kui see jõuab kasvada: „Ma tahaks proovida, aga mis siis, kui ma ebaõnnestun?“ Ja juba on suunatud energia hirmule ja ebaõnnestumisele. Proovi siin hoopis nii: “Ma võin küll hirmu tunda ja ikkagi teen selle ettekande ära“.  See väike, pealtnäha süütu sõnavahetus nihutab sinu tähelepanu katastroofipildilt tegutsemise võimalikkusele. See on imeväike sõnaline nupuke, mis annab ajule tõuke otsida vastuseid ja lahendusi, mitte põhjuseid, miks mitte…

Keha teab enne kui meel. Emotsioonid ei tule tühjalt kohalt, vaid järgivad meie signaale. Kui tahad tunda enesekindlust, ära jää ootama, et see tunne tekiks iseenesest. Alusta oma kehast:  Hoia rüht sirge. Hinga rahulikult. Räägi kindla, kuid neutraalse häälega. Vaata silma. Küsi varakult üks täpsustav küsimus.

Ja sageli jõuabki tunne järele käitumisele. Sinu keha on nagu kompass, mis juhatab meele tagasi rahusse ja kohalolusse.
See on vastupidine tee sellele, mida me oleme harjunud tegema, mitte “ootan, kuni tekib tunne”, vaid “teen, kuni seda päriselt tunnen.”

Asenda õudusfilm tegevuskavaga. Katastroofifantaasia on nagu film, mis jookseb sinu peas liiga selge pildina. See on sinu sisemine stsenaarium, mille su meel lavastab nii elutruult, et sa unustad, et see pole päris. Ja peaosas oled sina ise.

Sa näed, kuidas hääl hakkab värisema, tunned, kuidas pilgud pöörduvad sinu poole, ja oled veendunud, et kõik hindavad sind. Ja lõpuks lähebki kõik nihu, sest keha reageerib sellele loole nagu tõelisele ohule.

Siin üritab sinu mõistus sind tegelikult kaitsta, aga teeb seda ülepingutatult nagu turvamees, kes ei saa aru, et ohtu polegi. Sa ei saa seda filmi  enda jaoks lihtsalt välja lülitada, kuid saad selle ümber kirjutada.

Asenda see realistliku riskistsenaariumiga: Kirjuta välja kaks või kolm kõige tõenäolisemat riski ja lisa igaühe juurde üks konkreetne samm, mida teed siis, kui see peaks juhtuma. Kui asendad oma sisemise õudusfilmi tegevusplaaniga, asendad selle nõiaringi kontrollitava tegevuskavaga. Tulemuseks pole enam mõte:  “mis siis, kui kõik läheb valesti?”, vaid “mis siis, kui ma lihtsalt tegutsen, kui antud olukord aset leiab?”

Igale vaikusele ei järgne tormi. Huvitav on see, et meel ei talu tühjust. Kui info puudub, täidab meel automaatselt selle vastavalt sellele, mida see on harjunud tegema. Siin siis negatiivse võimalikkusega. Vaikus tundub vihjena, et midagi on valesti ja teadmatusest saab hetkega oht. Hilinenud vastus näib juba tõendina, et sind eirati. Mõistus täidab tühjuse ise, sest ei talu teadmatust. (ääremärkusena: Ja võib-olla ongi see põhjus, miks paljud tänapäeva noored ei suuda enam vaikust taluda. Kui mõtted muutuvad ebamugavaks, täidetakse need kohe mingi müraga: näiteks skrollitakse sotsiaalmeedias, vaadatakse reels’e, tehakse ükskõik mida, et mitte olla oma mõtetega üksi, et neid kuulata.) Mõista tuleb seda, et vaikus pole oht. See on ruum, kus sa saad lõpuks kuulata iseend.

Proovi end pigem treenida mitmeti asju tõlgendama. Kui miski jääb selgusetuks, küsi endalt: „mis oleks kaks võimalikku seletust antud olukorrale, mis ei oleks negatiivsed?“ Ajule piisab teadmisest, et halvim pole ainus võimalus ja selle järel hakkab ka ärevus taanduma.

Nimekiri on parim ankur. Kui ärevus lööb lainetena üle pea kokku, siis kaob ka fookus ning mõistus hakkab mööda allakäiguspiraali keerlema. Just sellistes olukordades aitab kõige paremini midagi väga lihtsalt, nimelt ankur ja selleks sobib suurepäraselt nimekiri.

Pane endale paberile või telefoni kirja lühikesed märksõnad, mis hoiavad sind kindlal teel. Näiteks avaliku esinemise puhul: tervitus, tänusõnad, märksõnad teemadest, esimene lugu, jne.

Selline väike ankur aitab sul püsida hetkes, kui meel üritab paanikasse minna. Nimekiri ei tee sind jäigaks, vaid vabastab mõtlemise sellest, mida sa niikuinii tead. Ja kui tead, mis on järgmine samm, ei saa hirm sinu üle võimust võtta.

Keha ja meele taaskäivitus. Kui märkad, et negatiivne ootus hakkab sinu kehas võimenduma ning tekib iiveldus, pinged, väsimus või valu, siis peata korraks see automaatne ahel.

Kasuta lihtsat taaskäivitust. Hinga aeglaselt ja ühtlases rütmis. Tee väike paus ja märka ruumis näiteks viis erinevat asja, mida näed; neli heli, mida kuuled; kolm aistingut, mida tunned. Või liiguta end. Siruta kasvõi käsi ja jalgu, tõuse püsti, liiguta rindkere jne. Oluline on see, et tooksid keha pingest välja.

Need hetked ei võta küll iseenesest valu ära, aga nad katkestavad ärevuse ja füüsilise tunde vahelise lühise. Just see lühis ongi eelmainitud notseebo tuum, hetk mil hirmust saab kehaline reaktsioon. Kui katkestad selle ahela, hakkab keha uuesti rahunema.

Mõnikord piisab ühest teadlikust hingetõmbest, et meel lõpetaks paanika ja keha saaks uuesti tööle hakata.