Kes juhib sind – sina või sinu emotsioonid?

Naised väljendavad end emotsionaalses mõttes väga eriliselt ning paljudel on „sisse kodeeritud“ omapärane käitumine. Kui mees vihastab, kuulevad seda kõik. Kui naine vihastab, võib maja tunduda tühjem kui kunagi varem, sest rakendub nn. katkise teleka fenomen: pilt on, häält pole.

Naine liigub kodus ringi, peseb nõusid, toimetab nagu ikka, aga kõrvulukustav vaikus kisendab valjemalt kui sõnad. Heal juhul paugutab ka uksi, siis on mingigi heli olemas ja arusaam, kui vihane naine tegelikult on. Küsimus on siin juba selles, kas mees ka mõistab, mille pärast naine vihane on, on juba täiesti teine teema.  

Käimasolev vihapurse võib olla alguse saanud näiteks käesoleva päeva mõnest mittemidagiütlevast olukorrast (näiteks: mees ei pannud tähele, et naine oli juukseid värvinud) või süütust repliigist (näiteks: “kus sa trennis tahaksid käia?” – mees mõtles kinkida naisele jõuludeks sportisaali aastakaardi, sest naine oli hiljuti rääkinud, et peaks hakkama end rohkem liigutama). Aga see lause käivitab naisel hoopis mälestuse kümne aasta tagusest olukorrast, kus mees lõhkus ära tema lemmikkleidi millesse naine enam hästi mahtuda ei tahtnud, kui naine palus mehel kleidi lukk kinni tõmmata – ja reageering on tegelikult tollele ajale, mitte praegusele hetkele.

Tihti kasutavad naised vaikimist karistusena. Mitte otseselt õelusest, vaid nad ei oska end muud moodi väljendada või kehtestada, ilma et neid tembeldataks „liialt tundlikeks“. Vaikimine on naiste viis öelda: „Sa tegid mulle haiget,“ ilma et peaks seda kõva häälega välja ütlema. Aga tegelikult on see sisemine appikarje.

Probleem on selles, et teised (eriti mehed) ei kuule seda. Nad tunnevad vaid pinget, millel puudub nimi ja seos. Ja kui vaikus venib päevade või nädalate pikkuseks, muutub see toksiliseks. Partner ei tea, kas rääkida või mitte, lapsed kõnnivad kodus ringi kikivarvul ning sina ise tunned, kuidas kurk pitsitab ja sees keerab, sest keegi ei vasta sinu reageeringule nii nagu sa oodanud/lootnud oled. Keegi ei näe ega mõista sinu valu ega vajadust.

Vaikimine ei ole kodurahu huvides. See on allasurutud energia, mis hakkab lõpuks sinu keha kaudu välja tungima: tekivad peavalu, õlavöötme pinged, unetus, ärevus, ärritus jne. See kõik on sinu keha viis öelda sulle: „Ütle juba midagi.“ „Tee juba midagi.“

Kui sinu kodu on muutunud emotsioonide miiniväljaks, siis peatu ja küsi eneselt: „Mida ma tegelikult tahan läbi selle vaikimise teistele öelda?“ Sageli on vastus lihtne: „Ma tahan, et mind nähtaks ja mõistetaks.“ Selle vajaduse väljendamine on kordades elutervem kui vaikimisega karistamine.