3Emotsiooni teadvustamine
Selmet oma emotsioonide vastu võidelda, proovi neid märgata ja teadvustada. Mitte neid hinnata, vaid lihtsalt kõrvalt vaadata. Ütle endale: „Minus on praegu esile kerkinud viha.“ Ja mitte mingil juhul ära ütle: „Ma olen vihane.“ Miks? Kas sa eristad nende kahe lause energiaid, sest neil on väga suur vahe. Kui sa ütled „mina olen“, kinnistad tunde identiteedina ehk omastad endale tunde. Kui ütled „minus on“, siis tunnistad, et tunne on olemas, aga see on mööduv nähtus. Näed erinevust? Võibolla loob siin selgust veidi rohkem järgnev võrdlus: “mina võin olla vihane, aga ma ei ole minu viha.”
Psühholoogiliselt toimub sel hetkel oluline nihe. Aju see osa, mis vastutab eneseteadvuse eest, aktiveerub ja amügdalas (aju see piirkond, mis juhib hirmu ja viha reaktsioone) väheneb aktiivsus. Ainuüksi oma emotsiooni/tunde nimetamine aitab sul selle intensiivsust vähendada.
Teadvustamine tähendab ka uurimist: kust see tunne tuli? Kas see kuulub üldse sellesse olukorda? Kas see kuulub mulle? Võibolla käivitus vana haav, mitte praegune hetk. Kui partner jättis sinu sõnumile vastamata ja selle tagajärjel tõusis sinus üles paanika, siis võib see viidata hoopis lapsepõlves kogetud hülgamistundele. Kohe, kui tunned ära selle koha, millega tekkinud emotsioon on seotud, kaotab see ka oma võimu. Kuidas? Emotsiooni algpõhjus on tuvastatud ja teadvustad, et sel pole hetke tegeliku olukorraga mingit pistmist.
Teadvustamine ei tähenda ülemõtlemist, vaid kohalolu. Sa ei pea kohe reageerima, süüdistama ega vabandama. Piisab sellest, kui lubad endal olla tunnistaja. Täpselt nii nagu vaatad filmi ja mõistad, et see on küll põnev, aga sina oled siiski kinosaalis, mitte ekraanil.
