Kes juhib sind – sina või sinu emotsioonid?

Teadlikkus on küll esimene samm, aga see ei tähenda veel, et tunne kohe lahtub. Emotsioon on energia (ütleme piltlikult – tiiger) ja nagu tead, vajab iga tiiger liikumist. Kui sa teda lihtsalt ignoreerid, jääb ta tiirutama ning varitsema. Kui sa teda aga teadlikult teadvustad ja lased ta liikuma, saad ise vabaks.

Alusta sellest, et määra emotsioonile ajalimiit. Mitte karistuseks, vaid iseenda närvisüsteemile raami loomiseks. Ütle endale: „Ma luban endal olla solvunud järgmised 20 minutit.“ See võib tunduda lapsik, aga töötab.

Konstellatsioonide mõistes on solvumine seotud ainult lapse energiaga. Kui täiskasvanud inimene solvub millegi või kellegi peale, siis on tõenäoliselt see seotud tema enese lapseliku osaga, kes solvus analoogse asja, olukorra või konkreetse inimese peale minevikus ning see teema jäi teama jaoks lahendamata.

Kui sa solvud oma mehe mõne väljaöeldud repliigi peale, siis kelle peale sa tegelikult solvunud oled? Kes selle sinus tegelikult üles kergitas ja kes ütles sulle esimesena midagi sarnast või avaldas antud olukorraga seonduvat kriitikat? Täiskasvanud inimene ei solvu kriitika peale, vaid leiab sealt endale edasiviiva lahenduse, aga laps solvub, sest tal puuduvad veel need teadmised ja kogemused, kuidas sellistest olukordadest välja tulla.

Kui näiteks sinu lapsepõlves või teismeeas, kui proovisid uut stiili ja tundsid end „hullult ägedana“, said vanematelt hoopis kriitilise repliigi: „näed välja nagu lits“, jäi see sügavalt hinge kriipima. Nüüd, aastakümneid hiljem, ütleb sinu mees sinu uue välimuse kohta: „Sinu vanuses pole see sobilik.“ Ja hetkega oled tagasi oma lapsepõlve haavas. Sa ei solvu mehe, vaid oma vanemate peale, mõistmata, et mees lihtsalt käivitas selle ahela. On arusaadav?

Kuidas sellest emotsioonist välja tulla? Pane endale telefonis taimer või äratuskell helisema näiteks 20 minutiks. Selle aja jooksul lase see emotsioon endast füüsiliselt läbi: kirjuta, räägi, karju, jaluta, jookse, trambi jalgu, nuta, tee midagi, mis aitab kehal sellest pinget vabaneda. Aga tee seda teadlikult. Ära vala seda teiste peale välja, vaid lase see enda seest läbi. Tunneta, koge täiel rinnal seda energiat, mis sinust üles tuleb ja väljapääsu otsib.

Kui aeg saab täis, lõpeta protsess endale sobiva rituaaliga. Näiteks pese käed ja/või nägu külma veega puhtaks, vaheta ruumi või riideid, mine õue. See annab kehale ja ajule selge signaali: „See emotsioon on nüüd kogetud. Aeg on edasi liikuda.“

Kui teed seda protsessi läbi esimene kord, siis kõik eelnev võib sulle tunduda võimatuna ja see on täiesti normaalne. Sinul ei ole midagi viga ja sa ei tee midagi valesti! Lihtsalt sinu aju, mis on harjunud juba mingisse emotsiooni kinni jääma, hakkab vastu ja tahab veel veidikene saada seda draamat, sest see on tuttav ja turvaline. Aga iga kord, kui sa siiski ajalimiidi täitumisel lõpetad selles emotsioonis olemise, õpetad oma närvisüsteemile paindlikkust.

Ühel hetkel märkad, et saad oma emotsiooni kinni püüda juba enne, kui selle lained sul üle pea kokku löövad. See ongi ümberlülitumise kunst: oskus suunata iseenda energiat. Mitte teeselda, et kõik on hästi, vaid otsustada, et sa ei lase ühel tundel/emotsioonil kogu oma elu juhtida.