Enese empaatia
Praktiseerige endaga empaatilist olemist. Enesele kaasatundmine ei ole enesehaletsus, need on kaks täiesti erinevat asja ja siin tasuks neid mitte segi ajada.
Endaga empaatiline olemine on igati eluterve suhtumine ja autentsus nõuab seda, et võtaksite omaks ning tunnistaksite endale häbita oma vigu. Andestage endale, kui teete vigu olgu need siis suuremad või väiksemad möödalaskmised. Tähistage väikeseid võite ja edu, olgu see siis nii suur või tühine samm edasi oma suurema eesmärgi suunas. Mis peamine, ärge unustage seda, et te olete inimene/indiviid ja mitte rändtsirkus…
Iga inimene läbib oma elu erinevate kogemuste, õnnestumiste ja eksimustega. See kuulub arengu juurde ja kui olete milleski ebaõnnestunud või eksinud, siis ärge tehke end sellepärast maha või olge endaga karm, sest see ei muuda enam tegu olematuks. Võtke see eksimus omaks, tunnistage seda, õppige sellest ja minge eluga edasi. Tihti võib see tunduda lihtsam öelda, kui teha, aga uskuge see on palju lihtsam kui esmapilgul tunduda võib. Kui vajate lohutust, siis lohutage end, tehke endale pai, kallistage end, lubage endale midagi, mis teie meeleolu tõstab, kui seda vajate. Tehke kõike seda, mida teeksite oma lapsega, kui ta eksib, või „ämbrisse“ astub. Miks peaks seda empaatiat teile pakkuma keegi teine, kui teie seda endale ei paku? Kõik see, kuidas teiega elus käitutakse saab ikkagi alguse sellest, kuidas teie ise endaga käitute. See, mis toimub väljaspool, on teie sisemaailma peegeldus…
Vanasti „peedistasin“ end oma möödalaskmiste osas nii tihti ja panin muudkui „puid alla“, et miks ma ikka nii või naa tegin ja tekitasin endas sellega suuri süümepiinu. Niipea, kui võtsin oma eksimused omaks ja mõistsin, et neid enam muuta ei saa, aga ma olen nüüd neist õppinud ja saan teha teisiti, kadusid ka süümepiinad. Jah, ma tegin vigu ja kui oleksin siis teadnud seda, mida tean täna, poleks ma nii käitunud või teinud. Aga olen neile kogemustele tänulik, sest täna oskan ma samas olukorras käituda teisiti.
Täna, kui olen teinud midagi ennast ületavat, siis kiidan end ja patsutan endale õlale ning ütlen: „Tubli olen, et selle ära tegin! Jah, see oli raske, aga mitte ületamatu ja esimene samm on tehtud ning see on alati kõige raskem. Edasi läheb juba lihtsamalt“.
