Eksamid
Iga õppetükk, mida elus olete saanud, selle kohta tuleb hiljem Universumist ka eksam. Eksameid tuleb nende kohta mitu, reeglina kolm – nagu ka ühes varasemas postituses juba mainisin. Need on selleks, et näha, kas te olete ikka selle õppetüki täielikult omandanud või on siia jäänud puudujääke, mis vajavad kordust…
Kuidas eksameid ära tunda? Kui teie elus on korduvad mustrid ja mingid samad või sarnased asjad muudkui tulevad üles ja teid justkui sunnitakse pidevalt midagi uuesti ja uuesti läbi elama või kogema. See on selge näide sellest, et teie elus on käsil eksam mingile õppetunnile ja see muster jääb korduma seni kuni reageerite sellele tavapärasest teisiti.
Kui reageerite olukorrale teisiti, siis mingi aja pärast tuleb sarnane asi, teise nurga alt, veelkord teemaks ja tehakse kontroll, et olete ikka kindel, et see õppetükk on läbitud – kas hammustate läbi, et tegu on eksamiga ja reageerite tavapärasest teisiti või lähete tavapärase reageeringu juurde tagasi…? Neid katsumusi tuleb reeglina kolm, aga millise ajavahemiku jooksul, seda ei oska keegi öelda. Kõik oleneb teie enda teekonnast ja õppetükist. Üldjuhul jäävad need kuu aja sisse, pigem 21 päeva sisse, aga võib juhtuda, et kõik kolm tulevad ühel päeval. Või kolm nädalat järjest iga nädal üks sarnane katsumus või hoopis muu intervalliga. Üht võin lubada, et eksamid tulevad ja need on lõbusad, seda juhul, kui need ära fikseerite, et tegemist on eksamimomendiga. Kui seda ära ei taba, siis need ei ole lõbusad, vaid pigem frustreerivad.
Olen selle teema läbi teinud neli aastat tagasi oma äkkvihaga. Oi, see oli lõbus kohe, kui läbi hammustasin, et tegu oli eksamiga. See oli esimene kord, kui reaalselt teadvustasin, et tegu on eksamiga ja seetõttu ka kõige ehedamalt meeles. Mõtlesin pikalt, kas panen selle siia teile lugemiseks või mitte, aga las ta siis olla – jagasin seda toona ka oma seinal. Üks humoorikas juhtum minu poolt, kus tunni aja sees tulid kõik kolm eksamit korraga…
Minu eksam minevikust…
Hommik algas sellega, et terve öö pole magada saanud – täiskuu läheneb. Õhtul sai magama mindud meeletu migreeniga ja hommikuks on pea endiselt paks, aga õnneks enam ei valuta.
Ajan end enne kella üles, sest pole mõtet veel pool tundi voodis väherda, sest nagunii magada ei saa. Vean oma “kargud” kööki, et endale üks kohv teha ja enne, kui köögiuksest sisse saan, kuulen, kuidas kuskil hakkab peale mega kolin ja mürin. Kulub sekund, et kolina allikas tuvastada – külmik! Enne, kui jõuan käe külmiku uksele panna, lendab see kui püssikuul lahti ning terve ülemine riiul koos selle sisuga lajatab põrandale külmiku ette. Vaatan seda asjade kukkumist justkui aegluubis ning näen, kuidas sinine nn purunematust klaasist taldrik kivipõrandale sajab ja mõtlen, et ei tea, kas jääb terveks või ikka puruneb ning minu silme all puruneb see miljoniks killuks… Niipalju siis purunematust klaasist… Ok, vaatan, kuidas kogu riiulipealne kapisisu põrandal mulle õnnetult otsa vaatab ja siis vaatan kui komöödiat, kuidas heeringas vaikselt mööda külmiku riiulipealseid sinka-vonka põrandale libiseb… Üks kauss on veel katki läinud, imekombel on purgid ning muu terveks jäänud. Hea seegi.
Vaadates seda kõike ei tea, kas nutta, naerda või vanduda… Endalegi ootamatult jään rahulikuks, kuulen, kuidas pisipiiga toa uks avaneb ning esmalt ilmub köögi uksele unine kass ning siis silmi valguse eest kaitsev ning unine pisipiiga küsimusega, et kas kõik on korras? Ütlen, et kõik on korras, lihtsalt külmikust andis riiul järele ning kogu selle sisu kukkus põrandale ja mingu ta magama tagasi, kell on veel väga vähe – Kell oli siis 3:15. Piiga noogutas ja kobis magama tagasi.
Mõtlesin, et enne kui hakkan seda kõike kokku korjama, teen endale tassi kohvi. Mõeldud-tehtud. Seni kuni kohv kannu tilgub, hakkan seda laga kokku korjama ja põrandat puhastama. Saan sellega siis ühele poole ja lähen kohvi võtma, aga … – kannust vaatab vastu “sokipesuvesi”, jälle mõtlen, et kas nüüd naerda, nutta või vanduda… Niigi on kiire, aga masin on otsustanud kohvi praktiliselt niisutamata jätta ja filtri kõrvalt kannu tilkunud… Lahe. Valan selle “sokipesuvee” kraanikaussi ja otsustan uue kohvi teha, vast läheb paremini. Jah, sutsukene küll – enam pole vähemalt sokipesuvedeliku värvi, vaid meenutab juba lahjat kohvi, aga pole ikka õige. Endiselt jooksis vesi filtrist poole ulatuses mööda… Uut enam teha ei viitsi, sest aega pole – tuhkrud vajavad nüüd minu hoolt ja tähelepanu enne, kui tööle lähen. Peas vasardab vaikselt mõte, et ilmselt on tegemist eksamiga – kas läbin või ei. Tavaliselt oleksin ma sellise hommiku peale endast välja läinud ning vanduvale voorimelele ka silmad ette andnud… Täna aga jäin endalegi ootamatult rahulikuks ja mitte üks närv sees ei tahtnud end liigselt liigutada ega end üles keerata… Hmmm, põnev.
Selle kõige peale mõtlen, et ei teagi, mis täna veel ees ootamas on… Vähemalt nüüd saan aru, kust tuleb mõiste – sinine esmaspäev.
