Colin P. Sisson viib Tallinnas Pesas 22. augustil läbi seminari „Enesemeisterlikkus“ ja 24.-25. augustini seminari „Oma sisemise jõu avastamine“.
„Me ei mõista kunagi tegelikkust, kui proovime end muuta „paremaks” inimeseks. See on nii, sest me tuleme sealt, kus ei aktsepteeri seda, „mis on”. Me elame illusioonides ja proovime muuta selle paremaks illusiooniks. Asume reaalsusesse, kui oleme kohal oma hetke tões. See äratab üles tõelise mina ja arusaama, et oleme juba sisemiselt see „parem” inimene,“ ütleb Colin.
Arvustamine on millegi või kellegi hukkamõistmine ja see põhineb tavaliselt hirmul, kirjutab Sisson raamatus “Sisemine ärkamine“. Arvustamine on hirmu suurim liitlane. Arvustades saadab aju iga kord välja signaali, et meid ähvardab mingi oht. Selle tulemusel tekib verre hormoone, et aktiveerida võitle või põgene alalhoiureaktsiooni. See toimub tihti nii automaatselt, et me isegi ei teadvusta sellele eelnenud arvustamist. Kuid on ka teist liiki arvustamist, mis on jälgitav. See on eelarvamus.
Eelarvamus on kinnihoidmine arusaamast, kuidas asjad on või kuidas nad peaksid olema. Kui keegi erineb meist, siis on ta ohtlik või ebasoovitav ning teda tuleb pidada imelikuks, halvaks, vähemtähtsaks või rumalaks. Samas võime armastatud inimest näha ebareaalselt vooruslikuna, sest me keeldume nägemast temas midagi negatiivset. Seda võib tihti märgata siis, kui arvestamata konkreetset olukorda hoiavad ämmad-äiad vaidlustes laste poole.
Eelarvamus tähendabki ette hinnangu andmist. Eelarvamus nagu igasugune hinnangulisus oleneb meie elu jooksul kogetust ning piirab meie tajumisvõimet, sest me ei suuda enam näha tervikpilti. Kõik hinnangud on tegelikult eelarvamused, sest nad põhinevad meie minevikul ja seetõttu takistavad meil kogemast praegust hetke.
Jälgi, kuidas sa tajud reaalsust. Kas sa näed elu sellisena, nagu see on, või näed ainult seda, mida sa sellest juba tead? Jälgi, kuidas sa tajud inimesi. Kas sa kohtad neid kui täiesti uusi inimesi oma elus? Suhtud sa inimestesse nii, nagu nad oleksid selleks, et aidata sul avastada tegelikku Mina?
Ilmselt sa ei tee seda. Ilmselt sa rühmitad neid nagu kõik teisedki vastavalt rassile, usule, vanusele, soole, sotsiaalsele positsioonile ja isiklikele omadustele. Selles ei ole midagi halba, kuid seda tehas ei näe sa iialgi inimesi sellistena, nagu nad tegelikult on. Sa ei näe ka iseennast. Sul on eelarvamused ka enese suhtes, sest selline ellusuhtumine on sinu jaoks normaalne.
Varajases lapsepõlves saime tunda alandust ja seda, et meil pole õigus. Tõenäoliselt ei mäleta me neid aegu, kuid iga kord, kui meie arusaamine “õigest” maailmast on ohustatud, kerkib taas esile meie sees elav haiget saanud laps. Me võitleme oma väärikuse ja mõningal juhul ka emotsionaalse ellujäämise nimel.
Keegi pole vale, on lihtsalt erinev. Ärkamine on see, kui me sellest aru saame. Eelarvamused ei põhine mitte niivõrd inimese või rühma vastu tuntaval vihal, kuivõrd hirmul, et oleme sunnitud oma arvamust muutma. Me ei pöördu mõne teise rühma kuuluva võõra inimese poole ühtsuse loomiseks, sest me juba teame, et ta erineb meist ja et kõikidega, kes on meist erinevad, pole lihtne hakkama saada. Sallimatus teiste inimeste vastu näitab sallimatust iseenda suhtes.
Kui me vaid suudaksime lõpetada arvustamise ja näha elu sellisena nagu see on, kogu suursuguses, siis saaksime Kogeda iga hetk midagi uut. Võime isegi leida selle tõe, mida otsime. Kohut mõistes eraldame end sellest tõest ja tekitame rohkem kannatusi.
