Eestlaste seas ringleb ütelus: “Raha paneb rattad käima”, aga kas ikka paneb? Kas raha on see motivatsioon, mis sind kannustab või on selleks hoopis midagi muud? Mind raha käima ei aja, sest ma pole oma elus eales kasumit taga ajanud, vaid rahuldust.
Minu tööd ongi olnud sellised, mis eriti sisse ei too või on väga kaootilise sissetuleku, samas väga kindla väljaminekuga, aga pakuvad mulle rahuldust ning seda vaimset heaolu, mida rahaga ei saa.
Kui sa nüüd mõtled sellele, miks sa tööl käid ja kas sa käid seal rõõmuga või ainult teadmisega, et nende kohaloldud tundide eest saad kindlat töötasu? On sinu töö sulle ühtlasi hobi või kohustus?
Lühikokkuvõte allolevast videost neile, kes inglise keelt ei mõista.
Nimelt teadlased on tuvastanud, et inimesed ei ole mitte lõputult manipuleeritavad, nagu seda arvatakse.
Viidi läbi kaks uuringut
- Kui sa premeerid millegi eest, siis kas sa saad rohkem soovitud käitumist?
- Kui sa karistad millegi eest, siis kas sa saad vähem soovitud käitumist?
Katses osales suur grupp tudengeid, kellele anti erinevad ülesanded nagu: tuleb meelde jätta terve hulk erinevaid numbreid õiges järjekorras, lahendada ristsõnu, lahendada ruumilisi mõistatusi ning isegi füüsilised ülesanded nagu palli viskamine korvi.
Tulemuste stimuleerimiseks pakuti neile kolm erinevat premeerimistaset. Kui said enamvähem hakkama, said tasuks väikese summa raha, kui sooritus oli keskpärane, said suurema summa ning kui sooritus oli suurepärane, anti neile üüratu kogus sularaha. Selline tüüpiline motiveerimine käib ka praegu erinevates ettevõtetes, kui oled oma ala parim, saad üüratu koguse raha, need kes ei saa oma tööga nii hästi hakkama, neid ignoreeritakse ja OK, oled harju keskmine, siis saad ka natukene.
Mis siis juhtub? Teevad katse… neil on erinevad premeerimistasemed ning nad teadsid seda. Seni, kuni ülesanne nõudis ainult mehhaanilisi oskusi, töötas see premeerimisskeem ideaalselt. Ehk mida kõrgem tasu, seda paremini tehti tööd ja see on igati arusaadav. Niipea, kui etteantud ülesanne nõudis väiksematki vaimset pingutust, oli tulemus vastupidine – mida suurem präänik, seda kehvem tulemus… Kuidas saab see võimalik olla? Inimesed, kes selle katse läbi viisid, olid oma ala helgemad pead ja ülikoolide professorid ja leidsid katse käigus seda, et niipea kui ülesanne vajas veidigi mõtlemist ning polnud “käe sees”, präänik enam ei töötanud. Selline tulemus tundub olevat üks väga veider sotsialistlik vandenõu.
Vandenõuteoreetikutele antakse vihje, et seda uuringut rahastas USA Föderaalreservpank. See on jällegi nii tuntud kui veel olla saab ning defineerib käitumuslikud füüsikaseadused. Kuna see tundus nii veider test olevat, siis otsustati seda katset läbi viia mujal. Seega leiti, et 50 dollarit ei ole ülikooliprofessoritele mingiks motivatsiooniks, et parem võiks minna kuhugi sinna, kus 50 dollarit ka midagi tähendab. Selleks mindi Indiasse Maduraisse, kus 50-60 dollarit on väga suur summa raha. Seal pakuti preemiaks algelise soorituse eest ühe nädala töötasu, keskmise soorituse eest kuu töötasu ning suurepärase soorituse eest kahe kuu töötasu. Tulemuseks oli aga midagi täiesti kummalist – inimesed, kes said said oma keskmist tasu, ei teinud sooritust paremini kui need, kes said madalat ja need, kes said kõrget tasu, läbisid katse kõige viletsamalt. Suurem stiimul viis kõige viletsama tulemuseni. Mis aga selle kõige juures eriti huvitav on, et see tulemus ei ole üldse anomaalia nagu võiks arvata, sest seda katset viidi läbi ikka ja jälle erinevate psühholoogide, sotsioloogide ja majandusteadlaste poolt.
Sellised lihtsad otsesed ülesanded, kui sa teed seda, siis saad seda, toimisid suurepäraselt. Täpselt nagu eeslile porgandi näitamine, et ta edasi liiguks. Niipea, kui ülesanded muutusid veidigi raskemaks, nõudsid mõtisklemist ning loomingulist mõtlemist, siis seda sorti preemiad ei töötanud.
Fakt on see, et lihttöölisele on raha motivatsiooniks, aga seda kummalisel moel, kui ei maksa piisavalt, ei ole nad ka piisavalt motiveeritud. Paradoks on see, et inimestele tuleb maksta nii palju, et raha number ei mängiks enam rolli, siis niipea, kui nad ei pea enam rahale mõtlema, mõtlevad nad hoopis tööle. Niipea, kui oled seda teinud, ilmnevad kolm tegurit, mis teadlaste sõnul viivad paremate sooritusteni, rääkimata isikliku rahuoluni.
Need on: autonoomia, meisterlikkus ja eesmärk
Autonoomia
Autonoomia on soov enda elu ise juhtida. Seega, kui me tahame midagi oma alluvatelt saada, siis on kõige parem lasta neil ise otsustada ja lasta neil asju juhtida. Näiteks Austraalia tarkvarafirma Atlassian tegi midagi eriti lahedat.
Ühel neljapäevalsel koosolekul ütlesid ettevõtte omanikud töölistele, et viimased võivad 24 h jooksul teha ettevõttes sellist tööd, mida tahavad, töötada, kellega tahavad. Ainus palve on see, et 24 möödumisel näitavad nad oma töötulemused ettevõttes ette. See oli selline lõbus koosolek, kookide, õlle ja lõbustustega, mitte traditsiooniline range töökoosolek, kus kõik suure pinge all on. Tulemuseks oli see, et selle 24 tunnise täieliku autonoomia jooksul tehti ära rohkem tarkvaraparandusi, loodi uusi tooteideid, milleni teisiti poleks vist kunagi jõutud. Seda kõike ainult ühe päevaga.
Kolm aastat tagasi ei oleks selle ettevõtte juht midagi sellist teinud, kui ei oleks olnud sellist katset. Ta oleks pakkunud oma töötajatele lihtsalt lisatasu stiilis, “teed midagi lahedat, saad 2500 dollarit lisatasu”. Selle asemel otsustasid nad nüüd proovida teistsugust lahendust, ilmselt tahavad töötajad teha midagi väga lahedat ja boss peaks korra kõrvale astuma ning andma töötajatele vabad käed. Üks ainus päev vabadust viis lahendusteni, milleni poleks võibolla traditsioonilisel viisil jõutud.
Meisterlikkus
Seevastu meisterlikkus on soov saada milleski paremaks. See on näiteks inimese soov mängida muusikalisi instrumente nädalavahetustel, sest ta tahab tulevikus paremini mängima hakata. Sa näed enda ümber tervet hulka inimesi, kes käituvad majanduslikus mõttes täiesti irratsionaalselt. Sa imestad, et nad mängivad muusikalisi instrumente nädalavahetusel, miks, see ei too neile ju midagi sisse? Milleks seda üldse teha? Sest see on tore, lõõgastav. Muutud iga korraga järjest paremaks ning see on rahuldustpakkuv.
Mine ajas veidi tagasi. Siin meenutatakse majandusprofessorit Mrs Schulmanit 1983. aastal. Ta läks oma professori juurde ning ütles, et tal on üks äriidee, mida ma tahaksin teiega arutada. On terve hulk inimesi üle maailma, kes teevad kõrge kvalifikatsiooniga tööd, aga nad on valmis seda tööd tegema tasuta. Nad on valmis pakkuma vabatahtlikku tasuta tööd 20-30 h nädalas. Õppejõud vaatas skeptiliselt ja enne kui ta midagi vastata jõudis, ütles tudeng, et ta pole veel lõpetanud… Ta ütles, et see, mida need vabatahtliku töö tegijad loovad, annavad nad meeleldi tasuta ära, mitte ei müü. See saab olema võimas! Kui õppejõud oli ta ära kuulanud, ütles:
Kallis Scott Danny, sa oled hull!
Kui nüüd vaadata, siis meil on Linux, Wikipeedia, mis kõik on tasuta, miks inimesed seda teevad? Miks kõrgelt kvalifitseeritud oskustega inimesed, kellel ON Oma IGAPÄEVA TÖÖ, seda kõike teevad? Neil on töö, mis nõuab kõrgelt kvalifitseeritud oskusi, nad saavad selle eest töötasu ning teevad rasket tööd, ja ikkagi teevad nad sama rasket või veel raskemat tööd kellelegi teisele, kui tööandjale, ja seda kõike täiesti tasuta!
See on täiesti absurdne majaduslik käitumine, mida majandusteadlased uurima hakkasid, et miks inimesed seda teevad. See üks üks tükk puslest, mis on väga lihtne. Väljakutse ning meisterlikkus annavad oma panuse.
Eesmärk
Järjest rohkem ja rohkem näeme me ettevõtteid, kes pakuvad motivatsiooniks eesmärke. Osalt seetõttu, et siis tahetakse parema meelega tööle tulla, omandada paremaid oskusi. Me näeme, kui eesmärk kasumit teenida seatakse üldisest eesmärgist ette, hakkab halbu asju juhtuma. Nii eetiliselt halbu kui ka lihtsalt viletsad asjad nagu kehvad ja mitte kvaliteetsed tooted, vilets klienditeenindus, töökohad, kus tööl käiakse kohusetundest või sunniviisiliselt mitte tahtmise pärast. Kui kasum seatakse kõrgemale, siis inimesed ei taha teha häid asju, neil puudub motivatsioon. Järjest rohkem ettevõtteid hakkab sellest aru saama, mis on kasum ja mis on eesmärk ning ettevõtted, kes ei keskendu enam kasumi eesmärgile, on edukamad. Võtame või Skype´i.
Meie eesmärk on olla laastav, aga selle põhjuseks on parema maailma loomine.
Mis on tegelikult ju väga hea eesmärk, ei mingeid jubedaid telefoniarveid. Või võtame Steve Jobsi, kes tahtis panna Universumi helisema. Sellised eesmärgid võivad olla just sinu stiimuliks ajada end hommikuti voodist välja, et tööle minna. Seega me oleme lihtsalt eesmärkide, mitte kasumi eesmärkide maksimaalselt ärakasutajad. Teadlased tõestasid, et me hoolime väga palju oma meisterlikkusest ning me tahame ise oma elu juhtida.
Niipea, kui me hakkame inimesi võtma inimestena, mitte hobustena ja me saame üle sellest piitsa ideoloogiast ning vaatame selliseid teadusuuringuid, siis saame ehitada sellised ettevõtted või luua töökohad, milleta on meil parem, luues parema maailma.
