Kergekäeline sõnakasutus
Inimesed räägivad, et sõnal on võimas jõud. Sõnaga saab inimest mõjutada, haiget teha, “paitada” või tekitada talle kahju. Teisalt ei kipu inimesed just väga suurt tähtsust sellele omistama, kuna puudub otsene visuaalne mõju (vähemalt nii nad arvavad), väljaarvatud selle inimese tujumuutus, kellega me just rääkinud oleme. Inimesed kalduvad materialismile – isegi need kes pürgivad vaimsele avanemisele otsivad mingit kohest reaalset mõju (seda saada, näha, kuulda, jne) – see aga aitab kaasa sõnade ja mõtete üsna kergekäelisele kasutamisele. Seega inimeste rõõmus lobisemine või tagarääkimine on tühine – peale mõtlemise, mis on isegi ebaproportsionaalselt veel hullem…
Ja kõik see tänu sellele, et puudub tõestus sõnade ja mõtete tagajärgede materiaalsest mõjust või vähemalt pole seda olnud seni, kuni teadlane Masaru Emoto viis läbi mõned katsed veega. Ta teadis, et veel on omadus endasse imeda informatsiooni teistest elementidest, mis vees lahustuvad. Seega tahtis Masaru Emoto teada saada, kas vesi suudab ka sõnadest informatsiooni ammutada.
Ta kirjutas destilleeritud vee pudelitele erinevaid sõnu, nagu “armastus“, “tänan“, “rumal“, “deemon“, jne. Ta jättis need pudelid “nimedega” terveks ööks puutumata ning järgmisel päeval külmutas ta neis oleva vee. Ta jätkas selle jääkristallide jälgimist mikroskoobi all. Tulemused olid hämmastavad: veekristallid, mille pudelitele oli kirjutatud positiivsed sõnad moodustasid kauneid sümmeetrilisi (praktiliselt kunstipäraseid) kujundeid. Kuid negatiivsete sõnadega pudelites olevad kristallid olid moodustanud kaootilisi, inetuid ja jõledaid kujundeid.
Materiaalne tõestus
Seega see on “materiaalne” tõend sellest, et sõnadel on märkimisväärne ja vääramatu mõju. Kuid läheme edasi. Vesi on peamine mateeria alusvorm. See on üks looduse neljast elemendist, mida leidub taimedes, loomades, objektides. Isegi inimkeha koosneb rohkem, kui 70%-st veest. Seega kõigel, mida me ütleme, isegi meie silmis kõige süütumal sõnal on tugev mõju meile ja kõigele looduses, meie ümber. Kuid läheme veel edasi …
Sama teadlane Masaru Emoto võttis mikroskoobi fookusesse oma suurlinna veetammi veekristallid. Võime tulemust ennustada: vesi oli ebapuhas ja kristallid olid vormitud ning inetud. Hiljem viidi sama vesi palve lugemiseks ja õnnistuse andmiseks munga juurde. Pärast seda moodustasid veekristallid kauneid kujundeid …
Kuid see mis vett mõjutab ei ole sõna ise, foneetiline heli vaid sõna tähendus ja see milline eelmõte, emotsioon või eesmärk saab sellesse “pandud”. Samuti üks sõna võib ühes keeles tähendada üht ja teises keeles hoopis teist (nt. tšehhi keeles sõna “ne” tähendab “EI” ja kreeka keeles on sama sõna teise tähendusega “JAH”). Seega saame öelda, et mõte ise ja eriti tunne (mis mõtte avaldumisel tekib*) omab tohutut mõjuvõimu ja suudab toimida hävitavalt, vähkitekitavalt kuid samas ka loovalt, tervendavalt mitte ainult meile ja meie kehale vaid ka keskkonnale.
Me ise loome oma tulevikku
Inimesed imestavad kuskohast kõik need haigused, loodusõnnetused ja muud katastroofid tulevad. Kuid ise oleme kõige selle võti, ise tekitame seda. Kuigi me ise ei taipa, on meile antud tohutu võim ja samas ka vastutus, sest meil on võimalik läbi oma hinge mõjutada loomise materiaalset osa ning seeläbi ka valitseda selle üle.
Inimhinge võim mõjutab kõike oma ümbruses ja mitte ainult vett, nagu eelnevad eksperimendid näitasid. Kui inimene sellest täielikult aru saab, siis taipab täielikku tähendust sõnadel: “andesta oma vaenlastele” ja kellegi sarjamise või kellegi peale pahane olemise läbi ei tee ta endale halba …
Seega edaspidi kui sa mõtled millelegi või räägid millestki, tuleta meelde kui võimsad on sinu mõtted ja sõnad ning mida sa neid mõeldes või öeldes lood. Sama asi kehtib ka vastupidi.
Seepärast ole TV-d või raadiot sisse lülitades või inimestega kohtudes ettevaatlik – millist mõju endale ligi lased …
Head paranemist!
