46aastase mehe mõtlemapanev kiri unistustest ja valikutest

“Ma pean selle lihtsalt oma hingelt ära saama. Minust veidi lähemalt: Olen 46aastane pankur ning olen oma elu elanud vastupidiselt sellele, kuidas ma seda tahtnud ja millest unistanud olen. Kõik minu unistused, minu kirg – kõik on läinud. Mul on kindel töökoht, kuus päeva nädalas kella 9-19 ja seda juba 26 aastat. Valikuid tehes, olen korduvalt valinud just selle “turvalise tee” ja seda kõigele ning lõppkokkuvõttes on see mind muutnud vastupidiseks sellele, kes ma kunagi olin.

Täna avastasin, et minu naine on mind viimased 10 aastat järjepidevalt petnud. Minu poeg ei tunne minu vastu midagi, tal pole minust ei sooja ega külma. Mulle jõudis just kohale, et ma ei jõudnud oma isa matustele – mitte millegi pärast. Ma ei lõpetanud oma novelli, ei reisinud maailmas ringi ega aidanud kodutuid. Kõik need asjad olid minu jaoks kindlad ja olulised määratlemaks mind inimesena, kui ma olin veel oma hilistes teismetes ja varastes kahekümnetes. Kui tänasel päeval peaksin kohtuma oma noorema versioonga endast, ma annaksin endale kere peale. Nüüd ma saan sellest täiesti aru, kuidas kõik need unistused purunesid.

Alustame sellest, kui ma olin 20aastane. See oleks justkui eile olnud, kui ma olin selles nii kindel, et just MINA muudan maailma. Inimesed minu ümber armastasid mind ja mina armastasin neid. Ma olin innovatiivne, loominguline, spontaanne, riskialtis ning sain suurepäraselt läbi inimestega. Mul oli kaks unistust:

• Esiteks kirjutada utoopiline/düstoopiline raamat.
• Teiseks, oli reisida palju ilmas ringi ning aidata neid, kes abi vajavad ning kodutuid.

Selleks ajaks olin oma praeguse naisega käinud juba neli aastat. Me olime noored, kui armusime – noor armastus. Ta armastas minu spontaansust, minu energiat, minu võimet panna inimesi naerma ning panna neid tundma, et neid armastatakse.

Ma teadsin, et  minu raamat muudab maailma. Ma tooks välja perspektiivi “halvast” ja “moonutatust”, mis omakorda näitaks lugejatele, et igaüks meist mõtleb erinevalt ning seda, et inimesed ei mõtle kunagi sellele, mida nad teevad, on väär. Kui ma olin 20, oli mul sellest raamatust kirjutatud 70 lehekülge ja täna, 46aastaselt, olen selle raamatu kirjutamisega täpselt sama kaugel… 20aastaselt olin ma seljakotiga ringi reisinud nii Uus Meremaal kui ka Filipiinidel, plaanisin vallutada kogu Aasia, Euroopa ning siis Ameerika. Tänaseks olen käinud ainult Uus Meremaal ja Filipiinidel…

Nüüd jõuame punkti, kus kõik valesti läks. Minu suurimad kahetsused. Ma olin 20, olin pere ainus laps. Ma vajasin stabiilsust. Ma vajasin seda ülikooli lõpetamisjärgset töökohta, mis hakkas minu edasist elu dikteerima. Pühendama kogu oma elu kellast-kellani tööle. Mida ma küll ometi mõtlesin? Kuidas ma elan, kui tööst on saanud kogu minu elu?

Pärast seda, kui töölt koju naasen, söön õhtust, valmistun järgmiseks tööpäevaks (toon koju tööd kaasa) ja lähen juba kell 10 õhtul magama, et tõusta hommikul kell 6, et uuesti tööle minna. Jumal küll, ma ei mäleta, millal viimati oma naisega armatsesin!

Eile tunnistas mu naine mulle, et on mind viimased 10 aastat petnud. 10 aastat! See tundub nii meeletult pika ajana, aga ma lihtsalt ei adu seda. See ei tee mulle isegi mitte haiget. Põhjuseks toob ta mulle selle, et ma olen muutunud. Ma pole enam see inimene, kes ma olin. Mida ma olen viimased 10 aastat teinud? Peale töö polegi ma midagi teinud. Pole oma naisele olnud õige abikaasa. Pole olnud isegi õige MINA ISE. Kes ma olen? Mis minuga juhtus? Ma ei palunud naiselt isegi mitte lahutust, ma ei karjunud ta peale ega isegi ei nutnud. Ma ei tundnud MITTE MIDAGI. Nüüd, kui seda kirja kirjutan, tunnen, kuidas pisarad tahavad tulla. Aga mitte sellepärast, et mu naine mind pettis, vaid sellepärast, et mulle jõudis just kohale, et ma olen kõik see aeg olnud sisemiselt suremas. Mis juhtus selle lõbujanulise, riskialti, energilise inimesega, kes ma kunagi olin, kes janunes muuta maailma? Ma mäletan, kuidas koolis kutsus mind kohtingule kooli kõige populaarsem tüdruk, aga ma keeldusin, sest olin armunud oma praegusesse naisesse. Issand, ma olin koolis, keskkoolis, ülikoolis tüdrukute seas väga populaarne poiss. Aga ma jäin lojaalseks, ma ei uurinud ega katsetanud. Ma õppisin iga jumala päev.

Tuleb sulle meelde kogu see jutt minu raamatu kirjutamisest ja seljakotiga mööda ilma ringi rändamisest? See kõik toimus minu ülikooliaja esimestel aastatel. Ma käisin kooli kõrvalt osalise ajaga tööl ning lõin kogu teenistuse oma unistustele laiaks. Nüüd aga säästan igat senti. Ma ei mäletagi enam, millal oleksin kulutanud raha millelegi huvitavale või põnevale või kasvõi iseendale. Mida ma üldse tahan?

Mu isa suri 10 aastat tagasi, mäletan, kui ema enne seda tihti helistas, et isa jääb järjest haigemaks ja haigemaks. Minul läks elu järjest kiiremaks ja kiiremaks, sest olin kohe oma karjääriredelil tõusmas ja ees ootas suur esitlus ning võimalik edutamine. Ma muudkui lükkasin oma kodukülastust edasi, lootes, et küll isa vastu peab. Ta suri ja mina sain oma soovitud edutamise. Ma polnud isa näinud 15 aastat. Kui ta suri, ütlesin endale, et sellest pole midagi, et ma teda ei näinud. Ma kinnitasin endale, et kuna isa on nagunii surnud, siis pole sellel enam tähtsust. MIDA MA KÜLL MÕTLESIN? Ma ratsionaliseerisin kõike, tõin pidevalt igasuguseid vabandusi ja ettekäändeid, selleks et asju edasi lükata. Minu elu juhtisid ettekäänded/vabandused ja asjade edasi lükkamine. Ja see kõik viib ühte kohta välja – mitte kuhugi. Ma kinnitasin endale, et finantsiline turvalisus on siin ilmas kõige tähtsam. Nüüd tean ma kindlalt, et nii see ei ole! Ma kahetsen südamest, et ma ei teinud midagi oma energiaga, kui mul seda veel oli. Minu kirg. Minu noorus.  Ma kahetsen südamest, et lasin tööl oma elu üle võimust võtta. Ma kahetsen, et minust sai kohutav abikaasa – rahateeniv masin. Ma kahetsen, et pole lõpetanud oma novelli, pole maailmas reisinud. Et pole olnud emotsionaalselt kohal oma poja jaoks. Et minust on saanud emotsioonitu rahakott.

Kui sa seda kirja loed ja sinul on ees veel terve elu, palun, ära lükka seda edasi! Ära lükka oma unistusi hilisemasse perioodi. Naudi oma energiat, oma kirge, oma noorust. Ära veeda kogu oma vaba aega internetis ja arvutis istudes (va juhul, kui sinu kirg seda vajab). Palun tee midagi oma eluga, kui sa oled veel noor. Ära jää koduseks kahekümneselt. Ära unusta oma sõpru, oma vanemaid, oma peret, iseennast! Ära raiska oma elu! Ära raiska oma ambitsioone nii nagu seda tegin mina. Ära ole selline nagu mina!”

Paul

Abikäsi

Kui see kiri sind kõnetas ja seisad silmitsi sarnaste teemadega ja otsid neile lahendust, siis võid julgelt ühendust võtta Hingepeegli meliaadressil (diana[ätt]hingepeegel.ee) või helistada 58044 155 ja leppida konsultatsiooni aeg kokku ning leiame ühiselt sobiva viisi, kuidas sinu teemale läheneda ja sinu elu taaskord korda saada.

Tasakaalupanus

Kui leidsid, et see postitus oli sulle kasulik ja soovid enda poolt midagi tasakaaluks tagasi anda, siis saad seda teha näiteks vastavalt võimalustele omapoolse toetuse teel – olgu panus selleks siis kui suur või väike, mida tagasi anda soovid ja saad. Lisaks, kaks korda aastas: 30. juunil ja 31. detsembril, loosime kõigi oma toetajate vahel tänutäheks välja suuremaid ja väiksemaid meeneid. Tulgu iga sinu poolt jagatud tasakaalupanus sulle vähemalt 10x tagasi, sest sellised on külgetõmbeseaduse reeglid. Kui soovid rekvisiite kopeerida, siis leiad need kopeeritavalt Hingepeegli FB lehelt. Hingepeegel OÜ a/a LHV: EE247700771001908595 või SWEDBANK: EE212200221058508715.