Kes juhib sind – sina või sinu emotsioonid?

Kuna olen varasemalt erinevates postituses korduvalt maininud, et iga inimene saab ise enda emotsioone kontrollida ja neid suunata vastavalt vajadusele, on see paljudele jäänud utoopiliseks ning arusaamatuks. Tänane postitus ongi suunatud sellele, kuidas sina ise saad enda emotsioone kontrollida, neis olemisele piiranguid seada, et see oleks jätkusuutlik ja arusaadav. Loodan, et alljärgnev toob selles osas selgust ja mõistmist ning saad siit endale vajalikke nippe ja trikke, kuidas ise enda emotsioone juhtida.

Inimesed armastavad öelda: „Mul on lihtsalt halb/paha tuju,“ justkui oleks see mingi viirus, mis on sind ootamatult tabanud. Tegelikult on iga meeleseisund sinu enda loodud reaktsioon, mille oled ise oma mõtete, uskumuste ja sisekõnega üles ehitanud. Mitte alati teadlikult, kuid alati isiklikult.

Sinu aju on piltlikult öeldes keemialabor, kus mõtted käivitavad ahelreaktsioone. Iga kord, kui mõtled, et „ta tegi mulle seda või toda“, vallanduvad kehas samad stressihormoonid nagu füüsilise ohu korral. Kui seda mõtet endale päevade kaupa kordad, muutub see sinu närvisüsteemile uueks normaalsuseks. Aju hakkab tõlgendama maailma läbi „minuga käitutakse ebaõiglaselt“ filtri.

Sealt edasi on juba lihtne: üks sõna, üks pilk, üks ootamatu heli ja sinu närvisüsteem käivitub automaatselt. Mitte sellepärast, et olukord oleks nii raske, vaid sinu aju on õppinud sellele vastavalt reageerima. See on omamoodi sõltuvus tuttavast tundest.

Kui seda ise endale tunnistad, oled teinud esimese sammu lahenduse suunas. Mitte läbi süüdistamise, vaid teadliku juhtimise. Jah, elu võib olla ebaõiglane, aga sina ise valid, kas jääd sinna emotsiooni kinni või otsustad sealt edasi liikuda.

Negatiivses emotsioonis suplemine

Mõnikord tundub, et negatiivne tunne on ainus, mis annab elule maitse. Justnagu oleks viha, solvumise või haletsuse sees mingi kummaline magus rahuldus. Ja tegelikult ongi. Kui oled mingisuguse emotsiooni sees, saab sinu närvisüsteem väikese dopamiinilaksu, mida aju tõlgendab kui „tähelepanu“.

Seetõttu võib emotsioonides püherdamine tunduda isegi meeldiva tegevusena. Solvud ja sinu partner jookseb kohe sinu juurde. Nutad ja halad ning sõbranna helistab ja lohutab. Järjekordne kinnistus juba tekkinud mustrile: „kui olen õnnetu, saan hoolt ja tähelepanu“. Sel viisil õpibki aju: „hoia seda tunnet, sellest on kasu.“

Negatiivses emotsioonis püherdamine ei ole nõrkus, see on harjumus. Samamoodi nagu mõni inimene harjub närviliselt sõrmi laual klõbistama, jalgu kõlgutama või neid hüpitama, harjub teine inimene sisemiselt ärritunult elama. Harjumus loob identiteedi: „Mina olen see, kes tunneb liiga palju.“ Sealt saab alguse lõputu lugu, ikka juba vana ja tuntud stsenaariumi järgi, kus vahetuvad ainult tegelased.

Tõde on see, et emotsioon ei kao enne, kui lõpetad selle toitmise. Iga kord, kui kordad peas seda vana lugu, teisisõnu mantrat, valad õli tulle juurde. Aga tule kustutamiseks ei pea kohe kogu maailmaga rahu tegema. Piisab, kui ütled endale ausalt: „Praegu annan oma energia ära vihale/toidan oma viha. Ja iga kell võin ma otsustada, millal sellele punkti panen.“

Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele “Järgmine”. Järgneb veel neli lehekülge.