3Kaksikleek
Seevastu kaksikleeki iseloomustavateks märksõnadeks võib nimetada peeglit ja plahvatust. Kaksikleegi suhe on üks kõige intensiivsemaid ja transformeerivamaid suhtevorme üldse, mida inimene oma elus kogeda võib. Kaksikleegid ei ole lihtsalt inimesed, kes „sobivad“ – nad on nagu ühe hinge kaks poolt, kes on kehastunud eraldi, et üksteise kaudu peegeldada oma sügavamaid haavu, varjatud kihte ja vaimset potentsiaali. Kui hingesugulane pakub rahu ja tuge, siis kaksikleek toob kaasa peegli, mis näitab mitte ainult teie ilu, vaid ka kõike seda, mida te olete seni vältinud ja millele pole tahtnud otsa vaadata.
Kaksikleegi suhe on sageli täis vastuolusid ning üheaegselt nad tõmbuvad ja tõukuvad, ühenduvad ja eralduvad – on valgus ja vari korraga. Oma kaasaga saan seda hästi võrrelda, oleme eraldi võetavalt nii kus üks on „pidur“ ja teine „gaas.“ Koos tasakaalustame teineteist perfektselt, eraldi olles seisaks üks paigal ja teine oleks ilmselt pidevalt „võpsikus“. Kohtumine võib olla sädemeid täis – hetk, mil aeg justkui peatub ja kogu ülejäänud maailm hajub taustale ning teie kogu tähelepanu koondub sellele konkreetsele inimesele. Samas see ei ole alati lihtne ega romantiline lugu. Kaksikleek toob teis esile kõik selle, mis vajab tervenemist. See võib vallandada sisemise kriisi, tuua päevavalgele lapsepõlvetraumad, uskumused ja hirmud, mida olete endas alateadlikult kandnud.
Tüüpiline kaksikleegi dünaamika hõlmab endas erinevaid faase nagu intensiivne kohtumine, kiire lähedus, isegi eemaldumine, peegeldus, sisemine töö ja võimalik taasühinemine. Mõnikord ei jõua see suhe kunagi maisesse koosolemisse ja mitte seetõttu, et armastust poleks, vaid seetõttu, et mõlemad pooled vajavad veel aega eraldi kasvamiseks ja tervenemist.
Kujutage ette, et kohtute täiesti ootamatult inimesega, kellega tunnete seletamatut tõmmet. Te räägite tundide kaupa, jagate avameelselt oma sisemaailma ja tundub, nagu mõistaksite teineteist ilma sõnadetagi. Ent üsna pea hakkab see side paljastama teie erinevaid valupunkte: näiteks teie hülgamishirm, tema vajadus kontrolli järele, teie erinevad haavad, mis justkui plahvatavad ja tulevad suhte arenedes järjest enam ja enam pinnale. Te eemaldute teineteisest, kuid ei suuda teineteisest täielikult lahti lasta. Iga eemalolek toob kaasa kasvu ja sügavama arusaamise iseendast. Lõpuks ei pruugi see suhe kulgeda küll klassikalise paarisuhteni, aga see on andnud teile midagi hindamatut: äratundmise sellest, kes te päriselt olete.
Minu isiklik kogemus oma kaasaga: 27 aastat tagasi oktoobris vastasin ühele väga erilisele ja omamoodi naljakale kuulutusele toonases populaarses ajakirjas. Sel ajal otsiti sõpru, kaaslasi, kirjasõpru jms just erinevate paberväljaannete kaudu, millele inimesed siis vastasid ja jäid ootama, kas neile vastatakse või mitte. Ajakirja nime jätan siinkohal mainimata (kes teab, see teab 😉). Novembris saime esmakordselt kokku, ta tuli Saaremaalt bussiga Tartusse selleks, et minuga kohtuda. Meie esimest kohtumise hetkest olin mina „kõrvuni sees“ ja olin temasse „saba ja sarvedega“ armunud ja teadsin sügaval sisimas, et tema on minu Mees, tema on minu Hr. Õige ja temaga jään igavesti kokku. Tekkis tunne, et ma tean teda juba varasemalt, kuigi selles elus kohtusin temaga esmakordselt.
Meie suhe arenes tormiliselt, ta käis iga nädalavahetus bussiga Saaremalt minu juurde ja kuu aega hiljem kolis sisse ning siis alustasime koos meie ühist elu. Oi, see oli tormiline aeg, täis tõuse-mõõnu, kirglikku armastust, katsumusi, mis paljud suhted lahku oleks ajanud. Tänaseks võime öelda, et oleme oma suhtes läbi käinud tulest-veest ja vasktorudest ning sellest kõigest tugevamana ja võimsamana välja tulnud. Tänaselgi päeval vaatavad inimesed meid tänaval “imelikult“, sest kõnnime tihti just teineteisel käest kinni hoides ringi ja suhtleme elavalt ning meil on enamjaolt alati ka naeratus suul. Nimelt suudame ikka ja jälle teineteist igapäevaselt muuhulgas ka üllatada ja naerma ajada ja seda hetkel viibitavast kohast olenemata.
Kui arvata, et see kõik on olnud lihtne, siis üldse mitte. Mõned aastad tagasi olime lahkumineku äärel, sest olime teineteisest lahku kasvanud ja me ei olnud enam partnerid, vaid pigem „toakaaslased“, kes tolereerisid teineteist, elasid koos laste tõttu ning suhtlesid äärmisel vajadusel… Aga siis tuli elus otsustav pöördepunkt ning me rääkisime asjad selgeks nii nagu me ise enda sisimas tundsime. Tegime seda läbi „mina“ vormi – a´la: „Ma tunnen nii, et kui ma teen või ütlen seda või toda, siis sa reageerid nii ja kui sina reageerid nii, siis mina reageerin sellele nii ning seetõttu olen otsustanud vaikida, sest nii jääb tüli ära.“ Tuli välja, et me mõlemad tahtsime ja tundsime samu asju, aga kumbki ei julgenud, eelduste tõttu, teineteisele öelda, mida tema tahab või tunneb… – jabur eks? Kui saime ausalt kõik südamelt ära räägitud ja alustatud puhtalt lehelt, siis nägime, kuidas meie suhe ja armastus alles lõkkele lõi. Otsustasime sellest hetkest alates alati rääkida teineteisele ära kohe, kui midagi häirib, ärritab, segab või muret tekitab. Jah, see oli alguses üüratu raske ja samas naljakas. Pidevalt oli mul tunne, et olen justkui „katkine grammofon“, sest üles kerkisid tihti ühed ja samad teemad ja ma kartsin meeletult, et see võib teda ärritada, aga kuna olime andnud lubaduse edaspidi ausalt kõik ära rääkida, mis häirib, siis seda ka tegin. Oma üllatuseks sain temalt julgustava tagasiside, et ta mõistab väga hästi ja see on normaalne, et mul teatud asjad ikka ja jälle üles kerkisid. Nii pidigi olema, aga saime kõik selgeks ning needki teemad on juba ammu unustusehõlma vajunud. See suhe, mis sellele kõigele järgnes pärast sellist avanemist teineteisele, on pöörane. Nimelt pole meie suhe sellisel tasemel olnud isegi meie esmases armumise faasis… See side, armastus, kirg, hoitus, toetus – see on midagi täiesti teistest maailmast. Soovin, et kõik inimesed saaksid seda kogeda ja uskuge, see on võimalik. Olge ainult valmis vastu võtma, andma ja meeles tuleb pidada seda, et armastust saab alati kahandada kui ka kasvatada. Küsige endalt, kumba teie teha tahate, sest mõlemat on väga lihtne teha. Ja kumba te praegu teete?
Paraku on tihti nii, et armastuse kahandamine tuleb kuidagi iseeneslikult ja palju lihtsamalt kui armastuse kasvatamine. Suhtes peab kõik olema tasakaalus, ka see, kui kumbki pool teeb haiget… Uskuge või mitte, aga ka valu tuleb tagasi teha, aga mitte kasvavas vaid kahanevas vormis. Kui partner teeb teile mingis mõttes väga haiget, siis ka see valu tuleb tagasi teha, aga sutsu väiksemas vormis, kui teie ise haiget saite. Enne, kui hakkate tagasi tegema, vaadake väga sügavalt enda sisse ja küsige endalt: “Kas see valu, mida partner mulle põhjustas, ei ole vastus juba minu poolt põhjustatud valule temale?”
Viskan siin õhku teoreerilise küsimuse suurele ringile: Kes on süüdi, kui näiteks partner petab? Kas see, kes pettis või see keda peteti? Miks?
Tulles tagasi kaksikleegi juurde, siis kaksikleek ei ole inimene, kes teid täiendab, vaid inimene, kes teid äratab. Ta esitab kutse kasvamiseks ja arenemiseks ja ei ole teile lihtsalt turvaline sadam, kus peatuda. Just selles peitubki tema ilu ja vägi. Kaksikleek paljastab teie haavatavuse, valukohad ning teie uskumused armastusest ja sellest, kust need tulnud on. Kui hingesugulane hoiab kätt ja toetab, siis kaksikleek sunnib vaatama peeglisse. See on suhe, mis sunnib teid end muutma, arenema ja kasvama sügavamatel kihtidel.
Juba paar aastat töötan paaridega, kes tahavad oma suhteid korda saada nii, et mõlemad pooled oleksid õnnelikud. Pakun seda kõike hoitud ja turvalises ruumis. Kui olete oma suhtes samas kohas ja soovite midagi muuta, parandada, sest nii enam jätkata ei saa, võtke julgelt minuga ühendust Hingepeegli e-mailil diana@hingepeegel.ee ja leiame teile ühise ning sobiva lahenduse.
Järgmiselt leheküljelt leiate raske, intensiivse ja valuliku suhtevormi ning dünaamika, milleks on karmalised sidemed ja suhted.
