Kehvad suhted välismaailmas saavad alguse meie enda sisemusest. Meie enda sisekõnest. Kui meil on keegi, kes meid nulleerib või tühiseks muudab, tuleb kuulata neid mõtteid enda peas, mis ei toeta meid. Olles jälginud inimeste organisatsiooni käitumist, suhteid nii tööl kui ka eraelus, nähes milliseid emotsionaalseid kogumeid, me tööle kaasa tassime, tihti oskamatusest nendega tegeleda pläusates need teistele ette, nagu keha väljutamisprotsess. Milleks?
Kui vanasti oli ühel restoraniketil selline märguanne, et iga 30 minuti tagant käsi pesta, miks siis ei võiks töö keskkonnas kellukene heliseda iga tunni aja tagant, väike hingamise ja meditatsiooni paus, et saaksime jälle olla iseenda keskmes ja olla iseendaga? Mis tööl puuduvad psühholoogid ja nõustajad, kes suudaksid ja tahaksid töökeskkonda koos hoida ja vajadusel saaks nende juurde oma argiste probleemidega pöörduda? Meil on puudust nendest. Meil on puudus vaimse tervise heaolu pakkuvatest teenusepakkujatest. Just töökeskkonnas, kus veedame suurema osa oma ajast.
Töö nagu õppiminegi peaks olema ennast teostav ja täiustav aega sisustav koht, mille boonus on raha. Raha on boonus kui materiaalne väljendus sellest, mida me igapäevaselt kellast kellani tööl oma energiaga pakume, oma kohaloluga pakume. Ei ole enam see aeg, kus täidame lihtsalt mutrikese rolli, enamus inimesi soovib ja tahab teha tähendusrikast tööd, et tema panus loeks.
Tööl olles tekivad igasugused pinged inimsuhetega. Ükski inimene ei tule tööle suhete pärast, aga lahkutakse tihti selle tõttu. Mida saab töökeskkonnas muuta? Mida saab endas muuta, et me enda pahameelt ei valaks teistele välja, enda nördimust enda kurbust? Kus on turvaline ruum, et jagada? Osades töökeskkonnas selline “ruum” eksisteerib, kus kõik julgevad ennast jagada ja sellest olenevalt ka töötajat toetada ja aidata. Aga see baseerub inimsuhetel, usaldusel ja organisatsiooni kultuuril, mida loob eelkõige juht ja sealt edasi need inimesed, kes seal igapäevaselt toetavad. Juhi ülesanne on hoida ruumi, tunda ja teada oma töötajaid, saada aru kitsaskohtadest ja motiveerida teha igapäevaselt väga head tööd. Aga selline suhtumine eksisteerib ainult siis, kui sina saad olla sina ja mina mina. Ei ole mingeid maskimänge ega võlts positiivsust. On ausus. Võrreldes seda kui nagu meie sisemiste laste mänguga. Kui minu 5-aastane sisemine laps saab haiget, siis ta julgeb seda väljendada ruumis, mis baseerub usaldusel. Kui usaldus ja turvatunne puudub, siis inimene ennast ei ava. Turvatunne, “Ma olen oluline, ma olen piisav, mind kuulatakse”, on vajalik, et töökeskkond õitseks ja inimesed tahaksid tööle tulla ja seal olla. Paljud inimesed endiselt võtavad tööd nagu midagi, mida peab tegema. Ei pea. Tööd ei pea tegema ainult raha pärast ja kui Sa teed tööd ainult raha pärast, oled Sa endas midagi alla surunud. Mingid vanad unistused, soovid, motivatsiooni. Mis on Sinu panus? Miks Sa just seda teed, mida Sa teed? Olen kindel, et osade jaoks tundub see ulmeline, aga me liigume aega, kus meil peab olema oskus tunda iseennast ja aru saada, mis on meie enda tugevused ja millises suunas me sooviksime liikuda. Kannustan inimesi alati järgima oma soovi minna meeldimise tunde järgi. Kui meeldib ja hoiab Sind lennus, siis mine ja ole ja lenda, aga kui mitte, milleks ennast raisata? Psühholoogiliselt ennast petta, alla suruda, tuimestada, et olla selles süsteemis, kus Sa tegelikult ei saa aru, mida Sa teed ja mille või kelle jaoks Sa enam mida teed. Ja siis tekib väsimus, tekib tülpimus, tekib tühjuse tunne, sest midagi oleks justkui puudu, samas kõik on olemas. Peavari on, toit on laual, arved makstud, aga midagi kripeldab kuskil? Kas see ongi see elu, mida tulime elama? Kas nii soovingi elada? Kas nii veedangi oma päevi? Keegi tark on öelnud, nii kuidas veedad oma päevi, sellest saab ka Sinu elu ja loomulikult selle kvaliteet. Millist kvaliteeti Sa enda ellu tahad? Millised on eesmärgid? See kõik peegeldub lõpuks Sinu kehahoiakus, silmavaates, emotsionaalses toonis, kuidas suhtled teiste inimestega jne. Pidev väsimus ei vii sihini. Sihini viib tähendusrikas töö enda jaoks. Kutsun olema sina ise, olema aus ja ehe, isegi kui oled organisatsioonis ainukene häälekandja, siis hakkadki tajuma, kas see on Sinu koht ja kas Sul on seal piisavalt toetajaid, et teha tööd, mida tahad teha. Väiksena me kõik unistasime, siis panime unistused pausile ja nüüd ootame, ootame ja teenime raha töö eest, mida me enam ei tea, miks me teeme. Raha nimel. Aga kelle jaoks, mille jaoks? Kui palju see meile endale juurde annab?
Kui see negatiivsust täis inimene Sulle töökeskkonnas vastu tuleb ja piltikult öeldes Su päeva ära rikub, kas süüdistad teda või vaatad endasse, miks Sa oled loonud sellise reaalsuse, kus inimestel on vaba voli Sulle haiget teha? Ükskõik, mis moel haiget teha. Kuidas rõõmustada kehvas olukorras? Pead endale piirid seadma. Millised on minu piirid, millest teised piltikult öeldes ei tohi üle astuda ja millest aktiveerub minul punane tuluke, et aitab, nii ma endaga käituda ei lase. Aga me surume alla, otsime lahendusi ja põhjendame enda jaoks, miks teisel oli halb tuju või ignoreerime seda sootuks. Aga see tunne jääb, see pahameele energia jääb. Töö ei ole koht, kus ennast käia välja elamas, aga paljude jaoks on see koht, kus just oma postitsiooni näidata, ennast välja elada, et kodus jälle rahulikumas tsoonis olla või siis vastupidi, elatakse ennast välja kodus, aga tööl ollakse kui vagur talleke. Mõlemal juhul keskkonnad kannatavad. Me räägime sellest, kuidas hoida oma vaimset tervist, aga vaimne tervis ei saa alguse ainult meist endast, vaid oluline on ka igapäevane keskkond, mis meid ümbritseb. Meil jääb tihti puudu julgusest ennast väljendada ja enda piire teistele selgitada, sest me pole harjunud seda tegema. Pole harjunud ennast kehtestama, oleme harjunud palju leppima ja alla suruma, et säilitada enda baasvajadused, mida materiaalne tulem – raha, saab meile pakkuda.
Seega jälgi ennast. Millise tundega Sa hommikul ärkad, millised on Sinu rituaalid, kuidas sead valmis ennast eesootavaks päevaks? Kas Sa soovid tööle minna? Kuidas tunned ennast, kui oled tööle jõudnud? Kas Sa tunned, et Sa oled oodatud, et oled hoitud? Kas on keegi, kelle suhtumine Sulle ei meeldi? Kas on keegi, kes Su igapäevast töörahu häirib? Kas on midagi, mida Sa pidevalt endas töökeskkonnas alla surud ja suudad seda väljendada mitte otse, vaid ainult oma kodustele? Või vastupidi. Vead tööle ainult koduprobleemid ja lahendad neid seal unustades oma töö eesmärgi? Ma arvan, et me eestlastena väga tahame tööd teha ja meile on kodeeritud sisse, et meile meeldib seda teha ja me justkui otsime seda, et saaks teha aina rohkem ja rohkem kuni enesepõletus piirini. Kuni keha annab järgi. Kuni kõik need kuhjunud teemad, millega me ei ole tegelenud ja mida oleme tuimestanud, annavad füüsilises kehas märku, et on aeg endaga tegeleda.
Arvan, et töö keskkonnas turvalise ruumi loomine on üks alustaladest. Inimene, kes on oodatud ja hoitud, ei vaheta kergelt töökeskonda. Inimene, kes julgeb ja saab ennast väljendada, ka arvamusi, mis ei lähe teiste arvamustega kokku töötab turvalises ruumis, kus tal on luba olla tema ise. Arvamuste mitmekeskisus võib vägagi palju organisatsiooni rikastada. Igal inimesel on väärtus. Iga panus on väärtuslik.
